Täna Vabadussõjas: murdub, ei murdu

Narva veehoidla, mille kohal asus Vääska küla. Foto: Tairo Lutter

Detsember 1919. aastal. Rahuläbirääkimised Tartus käisid, kuid seda vihasem võitlus kees rindel. Sõjast sõltus rahu.

Punaarmee oli eesmärgiks võtnud vähemalt Narva vallutamise, mis oleks andnud Nõukogude delegatsioonile võimsa trumbi. Narva vallutamiseks koostati plaan, mis sarnanes aastatagusega: haarata Narvat tiivalt, see tähendab tungida Narvast lõunas üle jõe ja ähvardada Eesti vägede tagalat, sundides nad taanduma.

Seekord ei üritatud haardemanöövrit Kulgult, vaid veidi eemalt, Vääska küla juurest (Hõbesaare lähedal, praegu veehoidla all). Punaarmee oli sellesse piirkonda koondanud koguni kakskümmend 2. diviisi polku (need olid väikesed, kokku siiski u 10 000 meest), otseselt läbimurdekohta u 2000 meest, kellele kohe järgnes teist sama palju. Vastaskaldal tõrjusid neid Eesti 1. polk (u 1500 meest) ja umbes 500 loodearmeelast.