Lugeja kiri: millest ma apteegireformi puhul aru ei saa

Apteegiriiul. Foto: Dmitri Kotjuh / Järva Teataja

Mul pole aimu ei arstiteadusest ega ravimiteadusest, kuid mingi elementaarne loogika on mul oma arust siiski olemas. Ja see loogika tekitab küsimusi mõne senise käsukirja mõistlikkuse kohta.

Seekord on mureks apteegireform. Selle reformiga seoses räägitakse vajadusest murda suurte ravimimüügifirmade monopol, kelle omanduses on ka enamik apteeke. Murda sel moel, et edaspidi tohiks apteegi omanik olla vaid proviisor.

Vabandage, daamid-härrad seadusandjad, aga ma ei saa aru. Selgitan.

Proviisor on rohuteadlane, kes on aastaid ülikoolis õppinud tundma ravimeid, nende valmistamist ja nende võimalikke toimeid. Ikka selleks, et meile kõigile, kes me apteeki satume, parimat võimalikku ravimit müüa ja nõu anda. Proviisor ei ole õppinud majandust ega kinnisvarahaldust, ei ole õppinud äri ajama ja juhtima. Täiesti loogikavastase seadusega tahetakse proviisorit nüüd kinnisasja omanikuks ja ärijuhiks sundida. Mitte kuidagi ei saa aru, kuidas saab proviisori panemisega äri omanikuks murda ravimite hulgimüüjate monopoli. Jah, nad peavad loobuma apteekidest, kuid ravimite hulgimüügi monopol jääb ikka nende kätte. Kuidas see asja paremaks teeb? Minu mõistus seda ei võta.

Reformist rääkides tuleb ikka ja jälle jutuks ka see, et eriti suuremates linnades on apteeke liiga tihedalt. Nagu oleks see paha. Minu arust ei ole paha. Näiteks Tallinnas Viru hotelli ümbruses on peaaegu igal nurgal mõni apteek. Hea on see selle poolest, et kui ühes apteegis vajalikku ravimit pole, ei ole vaja minna teise linna otsa seda otsima, vaid samas kõrval on teine apteek, kus rohi olemas.