Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2017/03/06/6412777t1he95d.jpg)
/nginx/o/2019/11/28/12773441t1hb882.jpg)
Mis ühendab kahte sündmust, millel on tänavu juubeliaastapäev, kirjutab poliitikavaatleja Vadim Štepa.
Esmapilgul tundub, et need kaks sündmust seisavad teineteisest päris kaugel ega ole kuidagi seotud. Aga kui ajalugu korralikult analüüsima asuda, selgub, et need on hämmastavalt lähedased sündmused. Mis lisaks võimaldavad meil uue pilguga vaadata tänapäeva poliitikat.
Berliini müüri langemine tähistas omal ajal raudse eesriide lagunemist ning varem lääneks ja idaks jagunenud Euroopa taasühinemist. Aastail 1945–1989 oli Euroopat raske nimetada ühtseks tsivilisatsiooniks – sisuliselt oli tegemist kahe teineteisele vastandliku ideoloogilise blokiga, mis jagasid maailmajao pooleks.
Kuid NSV Liidus alustatud nn uutmisest indu saanud Ida-Euroopa hakkas kiiresti nõukogude mõjusfäärist välja libisema. Mihhail Gorbatšov ei hakanud enam plaanima Nõukogude vägede viimist allumatutesse «liitlasriikidesse», nagu olid seda teinud tema eelkäijad, tungides Ungarisse ja Tšehhoslovakkiasse. Otse vastupidi, Saksamaalt toodi Nõukogude väed välja. Reforme, osutus, viidi Ida-Euroopas läbi palju kiiremini kui NSV Liidus: Moskvas vaieldi 1989. aastal veel uuenenud sotsialismi üle, Ida-Euroopa riigid aga püüdsid üldse sotsialismile selga keerata.
Sisuliselt algas aastail 1989–1991 ühtse Euroopa Liidu kujunemine. Nõukogude Liitu seevastu tabas kriis ja see liikus aina kiiremini kokkuvarisemiskursil.
Vladimir Putini ajal on Venemaa imperiaalsele ajaloole hakatud lisama Nõukogude elemente. Mõni Kremli praeguse poliitika meetod tuletab otseselt meelde Stalini aega – ja just Talvesõja alguse aega.
Paljud toonased Euroopa poliitikud leidsid miskipärast, et demokratiseerumisprotsessid on paratamatud ja tagasipööramatud. Seetõttu ei üritatudki toimuvat fikseerida uues rahvusvahelises lepingus. Tundub, et suurel määral just see panigi aluse sündmuste edasisele nukrale arengule, mis on viinud sisuliselt Berliini müüri taastumisele nüüdse Venemaa ja lääneriikide suhetes.
1975. aastal kirjutati Helsingis alla Euroopa julgeoleku- ja koostöönõupidamise lõppaktile. See oli üpris suurte vasturääkivustega dokument, kuna Nõukogude süsteem püsis ikka veel. Lõppaktile allkirja andnud lääneriigid tunnistasid sellega sisuliselt Teise maailmasõja järel kujunenud piiride püsivust. Küll aga nõudsid nad kindlalt, et Nõukogude pool omakorda tunnistaks järgmist põhimõtet: «Osalevad riigid hakkavad austama inimõigusi ja põhivabadusi, kaasa arvatud mõtte-, südametunnistus-, usu- ja veendumusvabadus.»
Enesestki mõista ei olnud Brežnevi režiimil kavaski seda printsiipi täies mahus täita. Aga see oli ikkagi fikseeritud NSV Liidu rahvusvahelise kohustusena ja Kreml oli sunnitud tunnistama selle prioriteeti omaenda «kommunismiehitamise» seaduste ees.
Moskvas tekkis seejärel teisitimõtlejate Helsingi grupp, mis nõudis sellest printsiibist kinnipidamist. Samale printsiibile said viidata veel paljud tollased Ida-Euroopa ja Baltimaade ühiskonnategelased. Lõpptulemusena etendasid just nende lakkamatud nõudmised ääretult olulist osa Ida-Euroopa poliitilise maastiku muutumisel 1980. aastate lõpus ja 1990. aastate alguses.
Kuid need muutused jäid fikseerimata uues rahvusvahelises lepingus. Tinglikult öeldes jäi kokku kutsumata uus Helsingi nõupidamine, kus Venemaa oleks tunnustanud Euroopa uusi piire. Just see on olnud üks impeeriumi taastamise soovi püsimise põhjusi.
Aastail 1945–1989 oli Euroopat raske nimetada ühtseks tsivilisatsiooniks – sisuliselt oli tegemist kahe teineteisele vastandliku ideoloogilise blokiga, mis jagasid maailmajao pooleks.
Erinevalt teistest Ida-Euroopa riikidest, kes saavutasid sõltumatuse või taastasid selle, on nõukogudejärgne Venemaa aina enam pööranud pilku impeeriumiaegse ajaloo poole. Tähelepanuväärsed olid selles mõttes 1990. aastate Tšetšeenia sõjad, mis meenutasid otseselt tsaaririigi koloniaalpoliitikat Kaukaasias 19. sajandil.
Vladimir Putini ajal on Venemaa imperiaalsele ajaloole hakatud lisama Nõukogude elemente. Mõni Kremli praeguse poliitika meetod tuletab otseselt meelde Stalini aega – ja just Talvesõja alguse aega.
Siinkohal on paras aeg meelde tuletada, et sõda ei alanud Nõukogude vägede otsese sissetungiga Soome, vaid kõigepealt loodi Karjala kannasel marionettriik Soome Demokraatlik Vabariik, mida Kreml saatis juhtima kommunist Otto Kuusineni. Selle täpse koopiana pani nüüdne Kreml püsti marionettriigid Donetski Rahvavabariik ja Luganski Rahvavabariik, mille abil Putin soovib hõivata Ukraina ja teha lõpu tolle Euroopa kasuks langetatud valikule.
Üldjoontes võib ajaloo sellise traagilise kordumise otseseks põhjuseks pidada asjaolu, et Berliini müüri langemise järel ei teinud Euroopa Kremlile üheselt selgeks, et maailm on muutunud. Nüüd, paraku, on see muutunud hoopis teise, lausa vastassuunda…
Vene keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane