Linnar Priimägi: kadedus – poliitiline peapatt (6)

Linnar Priimägi
Copy
Linnar Priimägi.
Linnar Priimägi. Foto: Madis Sinivee

Eesti poliitilises kultuuris torkab silma kadedus, invidia, kirjutab kultuuripsühholoog Linnar Priimägi.

Laialt käibib vildakas väljend «seitse surmapattu». Bertolt Brecht pani selle oma näidendi, Marc Chagall ja Otto Dix oma piltide pealkirjaks ning David Fincheri film «Seitse» külvas tolle mütoloogilise kontseptsiooni arvuka vaatajaskonna teadvusse.

Katoliku kirik, kust asi hargnema hakkas, ei piiritle surmapattude arvu seitsmega – absoluutselt iga ränk patt, mis pannakse toime teadlikult ja meelsasti, läheb kirja surmapatuna ja lahutab inimese ristimisel saadud pühakstegevast armust. Nood seitse, millest enamasti jutt, ei ole mitte surma-, vaid peapatud – õieti loomuvead, «otsekui allikad, millest teised patud alguse saavad»: superbia, avaritia, luxuria, invidia, gula, ira ning accidia. Traditsiooniliselt tõlgitakse nad: uhkus, ihnsus, ebakasinus, kadedus, ebamõõdukus söömises ja joomises, viha ja laiskus, aga need vasted annavad üksnes pealis- ja ligikaudse ettekujutuse silmas peetud kompleksidest.

Kõik seitse mängivad rolli meie praeguskultuuris. Poliitilises kultuuris torkab teravaimalt silma invidia, kadedus. Georgese järgi on verbil in-video (videre tähendab «nägema» ja «vaatama») kaks põhitähendust. Esiteks «kaetama» ja teiseks «kadestama, pahaks panema, armukadetsema» ning nende meeleolude tõttu «midagi keelustama, takistama», rahvakeeli: kaikaid kodarasse viskama. Nimisõna invidia märgib kõige üldisemalt «ebasoosingut».

Kommentaarid (6)
Copy
Tagasi üles