Eve Eisenschmidt: uut moodi õpetaja – osaajaga tiimitöötaja

Tühi klass. Foto: Elmo Riig / Sakala

Milliseks on ümber kujunemas õpetajaamet ja kuidas sellega kohaneda, kirjutab Tallinna Ülikooli hariduskorralduse professor Eve Eisenschmidt. 

Juba ammu ei lookle ülikooliuste taga pikad järjekorrad neist, kes tahaksid õppida õpetajaks. Õpetajaamet ei tõmba, vanemad kui 50 aastat on Eesti õpetajatest rohkem kui pooled, OECD riikide keskmine näitaja on 34 protsenti. Meil on vaja uutmoodi, laiema perspektiiviga pilku sellele, kes võiks ja saaks õpetada ja kes peaks seda tegema.

Paindlik õpetajakoolitus

Traditsiooniline muster, mille järgi liiguti keskkoolipingist ülikooli ja sealt juba õpetajana tagasi kooli, hakkab hägustuma. Paljud keskkoolilõpetajad tahavad kõigepealt elu uurida ja töömaailma katsetada, et siis teha haridustee jätkamiseks teadlikum valik.

Verinoorele inimesele tunduvad õpetajaks saamiseks vajalikud viis aastat hirmpika ajana. Noored soovivad kombineerida oma õpingud vastavalt vajadusele, võttes kursusi mitmest maailma ülikoolist, õppida jupikaupa ja õpitut kohe ka rakendada.

Õpetajakutseni jõutakse hiljem, sageli alles pärast 30. eluaastat. Sellest johtuvalt on ülikoolid hakanud kohandama oma õppekorraldust ning pakkuma individualiseeritumat õpet. Õpetajakoolitusest hakkab saama rohkem rätsepatöö kui masstoodang.

Individuaalset lähenemist vajavad ka inimesed, kes on valmis koolis töötama osakoormusega. Need on inimesed, kellel on juba kogunenud teatav elukogemus, tihti on omandatud ka mõni teine eriala ja saadud töökogemus. Heaolu kasvuga suureneb inimeste huvi ühiskonnale n-ö tagasi anda, haridus on paljudele eestlaste silmis jätkuvalt keskne väärtus ning õpetajana töötamises nähakse võimalust tulevikku kujundada. Olgu näiteks kas või maale tagasi kolivad noorte pered, kes teevad kaugtööd ning on valmis osa oma ajast pühendama oma kogukonna lastele.