Mart Soidro kolumn: meie naistest pidupäeva eel

Saskia Alusalu olümpiasõidust möödub pühapäeval täpselt aasta. Foto: Tairo Lutter

Vene ajal oli töökollektiivides rumal komme tähistada meestepäeva. Seda tehti 23. veebruaril, mis oli teadupoolest Nõukogude armee ja sõjalaevastiku päev. Mitte Konstantin Pätsi sünniaastapäeva, mis kippus unustusehõlma vajuma. Hirmus aeg oli.

Küllap ma liialdan, aga poisikesena nagu mäletaksin, et mõned mehed järgmise kahe nädala jooksul kaineks ei saanudki. Kui saabus naistepäev, siis hea oli, kui neil oli kallima jaoks veel varuks «kolm lõtva tulpi, naeratus ja tort». Nagu ansambli Jäääär laulus.

Nüüd? Praegusel sooneutraalsel ajastul pole kombeks detailidesse süveneda ja pilli lõhki puhuda. Pidupäev on meil homme ja jutul lõpp.

Kui kasutada koledat sporditerminoloogiat, siis aasta tagasi hakkasid meie naised korralikult paugutama. Eesti Vabariigi juubel on veel kõigil hästi meeles, aga vaid multitalendid suutsid päeva kõigil sündmustel silma peal hoida. Võta nüüd tagantjärele kinni, kas esimesed läbematud kodukamaral olid jõudnud juba teha taeva suunas laskeharjutusi või tuli esimene pauk luuavarrest hoopis Pyeongchangi taliolümpiamängudelt, kus avatseremoonial meie lippu kandnud Saskia Alusalu saavutas ühissõidustardi finaalis neljanda koha. Minu meelest olid seda teadet kuuldes kõik rõõmsad, arvaku Kaido Kaaberma sellest kohast mida tahes. Vana tõde on see, et tähtis ei ole mitte ainult kus (olümpiamängud), vaid ka millal (24. veebruar) sa oma tulemuse teed – aasta sportlase valimisel mängivad mõlemad tähtsat rolli.