Mari Kalma: kuhu kadus mõtlemine?

Mari Kalma Foto: Erakogu

Noored inimesed, kes suudavad kriitiliselt mõelda, analüüsida ning pidevalt ärgitada ennast ja teisi mõtlema, on need, kellest sõltub Eesti tulevik, kirjutab Tartu ülikooli tudeng Mari Kalma.

Ülikooli tulles ootasin ma, nagu arvatavasti ka paljud teised tudengid, et olen tulnud kohta, kus leian end pidevalt diskussiooni keskmes. Arutelud õppejõududega, päevapoliitiliste teemade lahkamine, fundamentaalsete küsimuste üle juurdlemine ja, mis kõige tähtsam, mõttemaailma avardumine – see on ainult osa sellest, mida lootsin, et ülikool mulle pakub.

Praegune kõrghariduse suunitlus praktilisuse poole ei soodusta aga sugugi ei diskussiooni ega mõtlemisvõime arengut. Mis suunas peaks ülikool liikuma? Mis on üldse selle taga ja kuidas seda olukorda muuta?

Üks viis, kuidas praegust olukorda muuta, on muuta õppeainete sisulist poolt. Kõiksugu kodutööd, kus tudengilt oodatakse reaalset eri ideede sünteesimise oskust ehk teisisõnu mõtlemist, on marginaalse tähtsusega. Kui välismaa tippülikoolides on kesksel kohal esseed, siis Eesti ülikoolides võib tudeng bakalaureusekraadi kätte saada ühtegi esseed kirjutamata. Õpid sa inseneriks või filoloogiks, füsioterapeudiks või psühholoogiks, oma erialaste mõtete kirjapanek, et luua sidus ja loogiline tekst, on kogemus, mis ei jookse kellelgi mööda külge maha.

Teine võimalus on lülitada õppekavasse sellised ained, mille eesmärk olekski tudengite mõtlemisvõimet suurendada. Näiteks võiks loogika olla aine, mida tutvustataks kõigile õppijatele. Samuti peaks suurema tähtsusega olema oma eriala ideede, filosoofilise ja ajaloolise tausta tutvustamine.

Kui igal tudengil, kes on pidanud nn filosoofiakursust esmakursuslasena läbima, tuleb arvatavasti silme ette valikvastustega test, kus on vaja tsitaadid filosoofidega kokku viia, siis on kahe silma vahele jäetud selliste ainete tõeline väärtus. Kes-mida-ütles-valikvastustega testist peaks liikuma (oma eriala) ajaloo ja ideede tutvustamiseni, mis näitaks tudengile, kust on tuldud ja kuhupoole liigutakse.

Takistuseks selliste parenduste tegemisel on aga Eesti ülikoolide üldine suund – praktilisus. Praktilisuse all mõtlen ma seda, et tudengile üritatakse anda võimalikult palju käegakatsutavaid oskusi. Samal ajal kui peaaegu igal erialal on oma koha leidnud mõni andmetöötlusprogrammi kursus, on tänapäeva tudengitel üha nõrgem loogilise mõtlemise ja eneseväljendamise oskus. Seda on tõdenud nii tööandjad kui ka õppejõud. Just mittepraktilised ained, kus tudengil on «ainult» arenenud mõtlemine, tulevad sellise probleemi lahendamisel kasuks. Samamoodi aitavad ka esseed ja muud reaalset mõttearendust nõudvad kodutööd kaasa sellele, et praegune põlvkond oskaks väljendada oma mõtteid ja enda seisukohti ka kaitsta. Kuigi on erialasid ja teaduskondi, kus nii õppeained kui ka -meetodid panevad tudengeid mõtlema, on oht, et suund praktilisuse poole võib kaasa tuua selliste õppeainete osatähtsuse vähendamise.

Ülikool on lakanud olemast koht, kus tudeng saaks rakenduskõrgkoolist kvalitatiivselt erinevat haridust. Ideaalis peaks ülikool olema koht, kus kasvatatakse mõtlemisvõimelisi inimesi, homse päeva juhte. Mida suuremat rõhku pannakse praktilistele ainetele, seda suurem on kadu, kui inimene ei peaks ühel hetkel oma erialal töötama. Kui suur on aga tõenäosus, et inimene töötab samal erialal oma elu lõpuni?

Isegi kui see peaks nii olema, siis kas ei anna töötajale suuremat eelist oma eriala parem tundmine laiemas pildis, loogilise mõtlemise oskus? On palju oskusi, mis on õpitavad töö käigus ning mille õpetamisele ei peaks ülikool tähelepanu pöörama. Arvestades meeletut inimpotentsiaali, mis on ülikoolides õppejõududena, on selge, et ülikoolil on suhteline eelis tudengite mõttemaailma avardamiseks, mitte aga oskuste andmiseks.

Vahemärkusena tuleb valearusaamade vältimiseks mainida, et õppejõud ei ole probleemikohaks. Jah, eks igal teaduskonnal ja ülikoolil ole oma «dinosauruseid», kelle puhul on nii ainete kui ka õppemeetodite muutmine peaaegu võimatu, kuid üldises plaanis on Eesti ülikoolide õppejõud enam kui kompetentsed. Ent kui nii tudengitel kui ka ühiskonnal kasvab eeldus, et ülikool peaks andma praktilise hariduse, sunnitakse õppejõud olukorda, kus nad peavad järeleandmisi tegema. Pikemalt peatumata asjaolul, et kui suuremate loengukursuste puhul peaksid õppejõud kõigi tudengite esseid lugema, tähendaks see tunnipalga võrdsustumist miinimumtunnitasuga, usun, et on võimalik teha muudatusi ka alarahastuse tuuleveskitega võitlemiseta.

Seega, laiapõhjaline haridus ei tohiks olla sõnapaar, mis tähistab laialivalguvat ja ebakvaliteetset haridust, vaid see peaks tähendama, et inimesel on laiem maailmapilt ning näeb ta eri erialade ühenduskohti veel selgemalt. Pealegi on lihtsam spetsialiseeruda laiapõhjalisema hariduse saanud inimesel, vastupidises suunas liikumine ehk kitsast eriala õppinud inimesel on palju raskem hiljem laiemat pilti tajuda.

Probleemi allikas ei ole mitte ainult ülikool, vaid ka tudengid ise ja praegune demograafiline olukord. Nimelt on ülikoolid olukorras, kus keskkoolilõpetajaid jääb aina vähemaks ning iga lõpetaja meelitamiseks tehakse suuri pingutusi. Pingutuste all mõtlen ma eelkõige turundustööd. Selleks et praegustele ja tulevastele tudengitele rohkem meeldida, on pöördutud sihtrühma enda poole ning küsitud, mida nad õigupoolest ülikoolist ootavad.

Tihtipeale on vastuseks see, et oodatakse praktilist õpet, midagi, mida saab «päris eluga» seostada. Ilmneb, et teoreetilist õpet aetakse segi päheõppimise ja muude ajast ja arust õppemeetoditega, mis on praegu ülikoolis valdavad. Teoreetiline õpe ei tohiks tähendada seda, et ainet ei seostata näidetega tänapäevaelust, vaid seda, et tudengitele antakse tugev teoreetiline baas. Ka tudengite soov õpet üha praktilisemaks muuta on viimas selleni, et jääb mulje, nagu oleks teoreetiliste ainete vajalikkuses õppekavas hakanud kahtlema ka ülikoolid ise.

On oht, et kõigile tudengitele meeldimine loob olukorra, kus ülikooli diplom saab üha väärtusetumaks, kuna pakutav kvaliteet üha nõrgeneb. Mida väiksema väärtusega on diplom, seda vähem nõudmisi saab ülikool tudengile esitada. Teisiti öeldes: mida väiksema eelise annab diplom tööturul, seda nõrgem on ülikooli jõud panna tudengeid õppima «ebameeldivaid» aineid nagu matemaatiline analüüs või loogika, mis aga tegelikult teevadki ülikoolist kvalitatiivselt erineva asutuse, võrreldes rakenduskõrgkooliga.

Viimasel ajal on eriti teravalt kostnud, kuidas valitsusjuhtidel pole visiooni. Ka Eesti Nokia tekkimist oodatakse justkui valge laeva saabumist. Kuid kas praegune Eesti kõrgharidus üldse võimaldab järjepidevalt selliseid visionääre kasvatada, nagu tarvis? Kui ülikoolide hariduse kvaliteet hakkab langema, ei tasuks loota, et see avalikus ning erasektoris tehtavate otsuste kvaliteedile mõju ei avalda. Nii kaua kuni haridust nähakse kas ebamugava kuluallikana või vajalikuna vaid selleks, et meil oleks teatav järelkasv tööturul, mitte aga innovatsiooniallikana, ei ole loogiliselt ka oodata, et valge laev meile saabuks. Kui Eesti spordisüsteemi on kirjeldatud sellisena, kus lööb läbi ainult ürgtalent, siis haridussüsteem võiks ikkagi soodustada võimekate inimest läbilöömist. Jääda lootma sellele, et välismaal õppinud inimesed tulevad tagasi ja praegune kõrgharidussüsteem on sel viisil jätkusuutlik, oleks naiivne. Eesti on liiga väike, et jätta kasutamata võimalus realiseerida iga inimese potentsiaal. Kvaliteetne kõrgharidus on selgelt üks võimalus potentsiaali realiseerimiseks.

Mis on siis lahendus? Ühelt poolt tuleks kindlasti tõsta kõrghariduse kvaliteeti. Ülikool ei peaks tikutulega taga otsima tudengeid ning neid õppekvaliteedis järeleandmiste tegemise hinnaga ülikooli meelitama. Ülikooli meelitavad ikkagi kvaliteet ja tugev diplom.

Kuid igal lool on alati kaks külge. Kui eesmärk on teha ülikoolist koht, kus toimuks aktiivne mõtlemise arendamine, mis hõlmaks ka arutlemist, on tudengitel vaja seda endale teadvustada. Õppejõudude mure võib kokku võtta ühe lausega: mida noorem kursus, seda vähem arutlevad tudengid loengutes, seda rohkem ollakse nutiseadmetes.

Seega, üleskutse tudengitele: kasutage maksimaalselt ära võimalust loengutes midagi uut õppida. Jätke koju telefonid ja veetke vähem aega Facebookis – nii austate ennast ja õppejõudu ning võite koguni targemaks saada.

Üleskutse aga õppejõududele: uskuge sellesse, et tudengid on mõtlemisvõimelised inimesed. Uskuge, et nad tahavad õppida ja et on teie võimuses meie mõttemaailma arendada. Sest noored inimesed, kes suudavad kriitiliselt mõelda, analüüsida ning pidevalt ärgitada ennast ja teisi mõtlema, on need, kellest sõltub Eesti tulevik.