Kristiina Rebane

FOTO: Erakogu

Elektri hinnatõusu ei põhjusta turu avamine, väidab rohelise ilmavaate esindaja Kristiina Rebane Postimehe arvamusportaalis. Ta soovitab valida endale uutes oludes hinnataseme võrdsuse korral selline elektrimüüja, mis vahendab, erinevalt Eesti Energiast, valdavalt taastuvast allikast toodetud energiat.

Elektriturg on peagi avanemas. Eesti Energia ning Energia 220 avalikustasid mõned päevad tagasi oma teenuspaketid. Enim poleemikat on tekitanud Eesti Energia pakutava fikseeritud teenuspaketi ligikaugu 50%-line hinnatõus võrreldes tänase hinnatasemega. Paralleelselt tuli Riigikontroll välja Eesti elektritootmist analüüsiva kriitilise aruandega. Avalikkus, tarbijad on nördinud ja pahased, majandus- ja kommunikatsiooniminister ning Eesti Energia süüdistavad teineteist meedia vahendusel ning õhk on piltlikult öeldes elektrit täis. Millest siis selline poleemika?

Teema senine kajastus on peamiselt keskendunud sellele, kas üldse on mõtet erinevate turule tulevate ettevõtete vahel valida, kas ja kui keeruline on selle valiku tegemine ning millal üks või teine ettevõte teenuspaketid avalikustab.

Riik ei ole seni suutnud teemas olulisi mõisteid ja seoseid lihtsas keeles lahti kirjutada. Selle asemel on palju räägitud taastuvenergia toetuste väidetavast liiga kõrgest tasemest ning räägitud, et üldteenuse korras jätkub kõigile elektrienergia tarne ka edaspidi. Seega just nagu polekski vaja elektrimüüjat valida.

Sisuliselt on loodud mulje, nagu avatud turg oleks mingi Suur Kole Koll, mis Issanda paratamatusega meie peale langeb ning mille ees me võimetud oleme. Kõige lihtsam on usaldada riiki ja riiklikku energiaettevõtet, et nad meie eest selle kõige õigema ja parema valiku teevad, sest ega iga üksik tarbija naguniigi aru ei saa, mis asi see avatud elektriturg on ja kuidas seal käituda.

Keegi ei räägi sellest, mis on Euroopa Liidus peamine elektrihinna mõjutaja. Selleks on energiaallikas ehk tooraine. Elektri hind sõltub väga otseselt sellest, millest see on toodetud.

Kõikvõimalikest taastuvatest allikatest (tuul, päike, vesi, puit, biogaas) toodetud energia on vaba saastetasudest, tuulel ja päiksel on ka kütusekulu võrdne nulliga, samal ajal kui mittetaastuvatest allikatest (põlevkivi, kivisüsi, nafta) toodetud energia hind sõltub üha kasvavast naftahinnast ja kütuste põletamise kõrgete heitmete tõttu maksustatakse nendest mittetaastuvatest allikatest toodetud energia saastetasudega.

CO2 heitmeid piiratakse kvootidega ja ka neil kvootidel on hind. Saastekvooti saab osta vastava süsteemi raames Euroopa Liidu turult ning hind sõltub nõudlusest.

Kvoodi eraldamise ettevõtetele otsustab Euroopa Komisjon, saastamiseks loa andva kvoodi kogumaht väheneb iga aasta.

Perioodil 2013-2020 tõuseb saastekvoodi hind tänaselt keskmiselt 10 eurolt hinnanguliselt 30 euroni ühiku eest. See aga tähendab, et mittetaastuvast allikast energia tootmine läheb lähema 17 aasta jooksul erakordselt kalliks.

Ühe 1MWh energia tootmiseks heidetakse õhku 1,18 tonni CO2 ning selle eest tuleb lunastada 1,18 ühikut saastekvooti, mille ühe ühiku hind varieerub täna 8 kuni 12 euro vahel ning mille hind on ajas pigem pidevalt kasvav.

Möödunud aastal tootis Eesti Energia 12,9 TWh elektrienergiat, millest kodumaine tarbimine oli 7,1 TWh ning ülekande kadu 1,0 TWh. Kusjuures tasuda tuleb ka selle 1 TWh eest, mida keegi ei tarbinud, kuid millega keskkonda saastati.

Eesti riik on seni Eesti Energiale ning veel mõnele Eestis tegutsevale CO2 emiteerivale ettevõttele tasuta kvooti jaganud. Ka 2012. a suvel suutis Eesti saavutada kokkuleppe Euroopa Komisjoniga, mille kohaselt eraldatakse Eestile ettevõtetele tasuta 18,9 miljonit ühikut saastekvooti hinnangulise turuväärtusega 371 miljonit eurot.

Lisaks Eesti Energiale eraldatakse tasuta kvooti ka Viru Keemia Grupile, Kiviõli Keemiatööstuse OÜ-le, AS-ile Sillamäe SEJ, AS-ile Anne Soojus, Fortum Eesti AS-ile ja Põlva Soojus AS-ile.

Tasuta kvoodi eraldamise eesmärk on kaasajastada energiatootmist ehk teisisõnu ehitada uued energiatootmisblokid, kus saaks toota väiksema keskkonnamõjuga ehk vähem CO2 emiteerivat energiat, elektrit.

Nii ongi kavandatud Eesti Energia uute tootmisjaamade ehitamine tasuta saastekvoodi arvelt selliselt, et uutes kateldes saaks koos põletada põlevkivi ja puitu. Puit on taastuv allikas ning selle pealt ei pea saastetasu maksma.

Puidu ja põlevkivi koos põletamisel peab seega maksma oluliselt vähem saastetasu kui ainult põlevkivist elektrit tootes. Seega saab Eesti Energia rajada uued tootmisjaamad maksumaksja toel, st ettevõte ei pea oma kasumi arvelt investeerima, sest lisaks EL-ist saadud tasuta saastekvoodile, rahastatakse uute tootmisvõimsuste loomist Eesti riigi poolt läbi aktsiakapitali suurendamise.

Siit tekibki nüüd küsimus, miks on vaja taastuvenergiatootjatele toetust maksta kui taastuvenergia on oluliselt odavam kui mittetaastuvast allikast toodetud energia ning teiselt poolt, kas Eesti Energia fikseeritud hinnapaketi puhul on õigustatud ligi 50%-line hinnatõus võrreldes tänase hinnatasemega?

Euroopa Liidu eesmärk on jõuda olukorrani, kus enamik liidus toodetud ja tarbitud energiast on toodetud taastuvast allikast ning seetõttu maksustataksegi mittetaastuvast allikast toodetud, sealhulgas ka põlevkivist toodetud, energiat.

Ajalooliselt on nii kujunenud, et riikidel on riiklikud energiamonopolid, mis toodavad energiat reeglina mittetaastuvast allikast reguleeritud hinnaga.

Sellise tegevuse eesmärk on tagada riiklik julgeolek ning võimalikult madal energia hind oma tarbijatele ja ettevõtjatele majanduse konkurentsivõime hoidmiseks.

Riigid soodustavad selliste riiklike energiamonopolide tegevust nii otseselt kui kaudselt. Nii näiteks saab Eesti Energia kaevandada põlevkivi kokkuleppelise hinnaga, tootmisjäägi põlevkivi tuha (mis on ohtlikud jäätmed) ladustamistasu on ca 10 korda soodsam kui näiteks tavatarbijale tavaliste olmejäätmete (mis ei ole ohtlikud jäätmed) ladustamistasu, riik investeerib täiendavalt Eesti Energia tegevusse (uute katelde ehitamine, vanade renoveerimine), eraldab tasuta saastekvooti jne. Tavaolukorras peaks iga ettevõte neid kulusid ja investeeringuid katma oma enda kasumi arvelt.

Seega on riiklik energiamonopol võrreldes kõigi teiste turule tulla soovivate tootjatega võrreldes tugevas eelisseisundis. Tänu otsestele ja kaudsetele toetustele saabki riiklik energiaettevõte hoida oma hinna oluliselt madalamal kui seda tavalises turuolukorras eraettevõte teeks. Uute ettevõtete turule sisenemine on väga riskantne ja kallis. Seetõttu ongi uute taastuvenergiaettevõtete turule tulemiseks riigid ette näinud subsiidiume ehk otsetoetusi, mida makstakse näiteks toomismahu pealt.

2011. aastal toetas Eesti riik taastuvenergiatootjaid 57,2 miljoni euroga, kuid eraldas Eesti Energiale tasuta saastekvooti hinnanguliselt 136 miljoni euro eest ning lisaks eraldas 150 miljonit eurot aktsiakapitali laiendamiseks. Need on vaid üksikud näited otsestest ja kaudsetest riiklikest toetustest, tegelik nimekiri on oluliselt pikem.

Seega toetab riik maksumaksja rahadest ehk riigi eelarvest musta elektrit mitu korda enam kui rohelist elektrit, paraku musta elektri toetus tarbijate elektriarvel ei kajastu.

Juhul kui riik ei toetaks Eesti Energiat, ei oleks vajadust toetada ka teisi energiatoojaid, sh taastuvenergiatootjaid ning Euroopa Liidus avatud turu tingimustes muutubki niimoodi taastuvenergia ka ilma täiendavate subsiidiumideta mittetaastuvast oluliselt odavamaks.

Põlevkivielektri konkurentsivõimet ongi võimalik säilitada vaid läbi selle jätkuva subsideerimise.

Ühesõnaga, selle asemel, et arutleda taastuvenergiatasude üle, tuleks rääkida kogu energia tootmise ja ülekande kulust arvestades seejuures kogu mõju keskkonnale ja inimeste tervisele, põlevkivist energia tootmise puhul tuleks arvesse võtta kõik riigi poolt antud eelised ja soodustused Eesti Energiale ning adekvaatselt kõrvutada taastuvenergiatasusid Eesti Energiale tehtud soodustustega.

Siit jõuamegi nüüd hetkel kõige põletavama küsimuseni – kas Eesti Energia poolt välja käidud avatud turu väiketarbija elektrihinnad on adekvaatsed?

Elektri hinnatõusu ei põhjusta turu avamine. See on peamine väärarusaam, mida on jõudsalt levitatud. Turu avamine on Euroopa Liiduga liitumisel võetud kohustus, kuid see kohustus ei kätke endas hinna tõstmise kohustust.

Ainus adekvaatne põhjus hinna tõusuks turu avamise hetkel saaks olla elektri tootmiskulude kasv. Tootmiskulude kasvu Eesti Energia puhul saaks põhjustada saastetasude tasumise kohustus. Olukorras, kus turg ei ole veel avanenud, kuid turule tulevad ettevõtted peavad välja pakkuma paketid ja hinnad, ei saa hinna kergitajaks olla ka turu keskmine hind, sest seda pole veel välja kujunenud. Seega lähtuda saab vaid senisest hinnatasemest, tootmiskuludest ning nagu ka antud juhul tehakse teiste poolt varem turul välja kujundatud hinnast.

Varem välja kujunenud hind on Nord Pooli piirkonna elektriturul, mille loomine jääb 1990ndatesse aastatesse. Elektrituru avanemine tähendab sisuliselt Eesti täiemahulist liitumist Nord Pooli elektrituruga, mis hõlmab peale meie Norrat, Rootsit, Taanit ja Soomet. Senises retoorikas ongi palju viidatud Nord Pooli turu keskmisele hinnatasemele, millele Eesti Energia reguleeritud hinnatase alla jääb. Reaalselt sõltub Eesti Energia poolt tarbijale müüdava elektri hind siiski pigem sellest, mis allikast (kas taastuvast või mittetaastuvast) see elekter pärineb, mitte niivõrd sellest, milline on ajalooliselt olnud Nord Pooli hinnatase.

Seega ei maksa end lasta eksitada keerulisest jutust Nord Pooli börsihinnataseme osas. Elektrimüüjat valides tasub lähtuda lihtsast põhimõttest: taastuvenergia on oluliselt odavam kui fossiilkütustel toodetu, sest muutuvkulud on madalamad ja taastuvelektri tootja ei pea maksma saatetasu.

Kuigi Eesti Energiale eraldatud tasuta saastekvoot ei kata täies mahus ettevõtte toodetava energia saastemahtu, on see tasuta ning väide, et heitmetasude tõus toob kaasa ligikaudu 50%-list hinnatõusu, ei pea paika.

Arvestades kõiki riiklikke subsiidiume ja toetusi ei too turu täielik avanemine Eesti Energiale kaasa märkimisväärset tootmiskulude kasvu ei investeeringu-, ega saastetasude tõttu, kuna enamik sellest koormusest on tasuta kingitusena ettevõttele üle antud.

Täiendav koormus meie põlevkivielektri toomiskuludele tekib tasuta kvoodi vähenemisel ja lõppemisel ehk alles paari aasta pärast.

Riigikontrolli värskes aruandes «Elektritootmise võimalikud valikud» on õigesti märgitud, et avatud turu tingimustes ei taga põlevkivielektri eelisarendamine meie tarbijatele ja ettevõtjatele majanduslikku konkurentsieelist.

Energiajulgeoleku ning soodsama elektrihinna tarbeks tuleb edasi arendada ühendusi teiste põhjala riikidega Nord Pooli piirkonnas, sest avatud turul sõltub energia hind ja energeetiline julgeolek kogu turul toimuvast, mitte üksnes meie enda tegevusest.

Tarbijatele võiks soovitada elektrimüüja valimist. Jah, just valimist, sest meie turule on tulemas ka selliseid müüjaid, kes vahendavad valdavalt taastuvast allikast toodetud energiat ning kui hinnavahe on väike või lausa olematu, siis arvestades energiatootmise mõju keskkonnale ja tervisele tasub eelistada taastuvast allikast toodetud energiat.

Ma arvan, et tänane teadmine põlevkivielektritootmise madalast kasutegurist, ülikõrgest negatiivsest keskkonnamõjust ning perspektiivitusest avatud turul peaks igat elektritarbijat panema tõsiselt mõtlema, enne kui otsustada kas rahvuslikust uhkusest või lihtsalt laiskusest Eesti Energia toodangut tarbima jääda.