Lisaks õpetajaskonna vananemisele näitab statistika Eesti suurima probleemina noorte vähest saavutusvajadust, kirjutab haridus- ja teadusnõunik OECD ja ÜRO Eesti esindustes Heli Aru Õpetajate Lehes. Selgub ka, et paljudel Eesti noortel on kehvem haridus kui nende vanematel.
Põlvkondadevaheline hariduslik mobiilsus OECD riikides (2009). 25–34 aastaste noorte (kes ei õpi kõrgkoolis) jaotus selle järgi, kas nende haridustase on vanematest kõrgem (ülenev mobiilsus), madalam (alanev mobiilsus) või sama (status quo). Status quo jaguneb omakorda vanemate haridustaseme järgi põhiharidus, keskharidus või kõrgharidus.
Septembri alguses avaldas rahvusvaheline majandusarengu ja -koostöö organisatsioon (OECD) järjekordse ülevaate suundumustest eri riikide haridussüsteemides. Maailmas üks kõige rohkem kasutatav statistikakogumik keskendub seekord peamiselt majanduskriisi mõjudele hariduses. Erilise vaatluse all on haridusvõimalustega seotud teemad. «Education at a Glance 2012» kirjeldab 2009/2010. õppeaasta andmeid, 2009. a hariduskulusid ja 2010. a lõpetajaid.
Haridustase kõrge, kihistumine suureneb
Eesti elanikkonna haridustase on kõrge, kuid näha on märke haridusliku kihistumise suurenemisest noorte hulgas.
Eesti elanike haridustase on võrreldes OECD riikide keskmisega kõrge: alla keskharidusega inimesi on meil ainult 11% (OECD keskmine 26%), keskharidusega 54 (OECD 44) ning kolmanda taseme haridusega 35% (OECD 30). Erinevalt paljudest teistest riikidest pole meil suuri vanusega seotud hariduslikke erinevusi: 55–64- ning 25–34-aastaste earühmades on keskhariduse omandajate määr meil vastavalt 85 ja 86% (OECD 62 ja 82). Kolmanda taseme haridusega inimeste osatähtsus on Eestis mõnevõrra tõusnud: 25–34-aastaste hulgas 38% ning 55–64-aastaste hulgas 31% (OECD 23 ja 38). Hariduslik kihistumine on aga suurenemas nooremates vanuserühmades. Uuringud näitavad, et kõige kehvemad on nende inimeste oskused, kes ei õpi ega tööta. Eestis on taoliste noorte osakaal 15–29-aastaste hulgas kiiresti kasvanud – kui 2005. a oli neid 14,8%, siis 2010. a juba 19,1%. Majanduskriisist hoolimata on enamik OECD riike suutnud vältida noorte eemalejäämist õpingutest või tööturult. Meist probleemsem on olukord vaid Iirimaal (kasv 10,7%-lt 21%-le) ning Hispaanias (kasv 17,2%-lt 23,7%-le).
Rahvastiku üldisest haridustasemest on vaja rääkida eriti majanduskriisi kontekstis, sest töötus on järjepidevalt kõrgem madalama haridustasemega inimeste seas. 2010. a oli Eestis töötuid alla keskharidusega inimeste hulgas 27,5% (earühm 25–64). See näitaja keskharidusega inimeste hulgas oli 18% ning kolmanda taseme haridusega inimeste hulgas 9,1%. Kui muidu asetub Eesti oma haridusnäitajate poolest pigem Põhja-Euroopa riikide hulka, siis töötuse numbrite kasv paigutab meid pigem selliste riikide hulka nagu Hispaania, Iirimaa, Kreeka ja Slovakkia.
Hariduskulutused
Eesti suunab haridussektorisse 6,3% SKT-st (2009. a andmed). Seda on natuke rohkem kui OECD riikides keskmiselt (6,2%). Kulutused haridusele on kasvanud, kuid kulu õpilase (kõigil haridustasemetel) kohta jääb alla OECD riikide keskmise (6210 USA dollarit vrd 9252 dollarit). Põhihariduse tasemel olid Eestis kulud õppuri kohta 5493 USD (OECD 7719), keskhariduse tasemel õppuri kulu Eestis 6519 USD (OECD 9312), üliõpilase kohta Eestis 6373 USD (OECD 13 728).
Üldise trendina saab OECD riikides välja tuua hariduskulude kasvu: 2009.a võrdluses 2000 aastaga 24 riigis 31-st kulutused haridussektorile kasvasid.
Eesti kuulub nende riikide sekka, kus hariduskulutuste osakaal avaliku sektori kulutustes kasvas väga kiiresti, 47%. Kuulume OECD riikide kolme kiirema hariduskulude kasvuga riikide hulka. Eesti eristubki kõrge avaliku sektori hariduskulutuste määra poolest – 94,2% hariduskuludest pärineb avalikust eelarvest OECD riikide keskmise 84% vastu. Kulude struktuurset jaotust vaadates ilmneb, et erakulutuste osatähtsus hariduskuludest on Eestis eriti väike alg-, põhi- ja keskhariduse tasemel: 1,3% (OECD 8,8). Kõrghariduse tasemel on eraraha osatähtsus Eestis 19,8% (OECD 30). Kõrghariduse erakulutuste taset hinnates tuleb aga eraldi osutada, et Eestis on need valdavalt perede kanda. OECD riikides panustab erasektor kõrgkoolide tegevusse hoopis laiemalt ja seda stimuleeritakse maksupoliitika kaudu. Väikesed erinevused on keskharidusse investeerimise tasemes – meil suunatakse gümnaasiumide tegevusse proportsionaalselt mõnevõrra rohkem ressurssi.
Õpetajate palk ja koormus
15-aastase töökogemusega põhikooliõpetaja aastapalk oli 2010. a Eestis 12 576 dollarit – kolm korda väiksem OECD keskmisest (39 401). Sama suur erinevus on gümnaasiumiõpetajate palkades: Eestis 12 576 ja OECD keskmine 41 182 dollarit. Nagu paljuski muudes valdkondades, saame ka õpetajate palkade puhul välja tuua väga kiire kasvu perioodil 2000.–2009. a – 84% –, mis paraku tähendab siiski endiselt tagasihoidlikku palgataset. Suhtarvuna rahvuslikku rikkusesse on õpetaja palk Eestis 0,74%, OECD riikide keskmine näitaja on sõltuvalt kooliastmest 1,23–1,33% SKT-st. On huvitav märkida, et sarnaselt Põhjala riikidega pole Eestis alustava ja kogemustega õpetaja palga vahe suur. Näiteks Lõuna-Koreas on see ligi kolmekordne.
Üha probleemsemaks on muutumas Eesti õpetajaskonna vanuseline struktuur – alla 50-aastaste õpetajate osakaal on meil alla kolmandiku (26,6%). Probleem polegi niivõrd alla 30-aastaste õpetajate vähesuses (Eestis 8,9, OECD 10,8%), vaid selles, et õpetajakutse pole olnud atraktiivne juba pikemat aega: 30–39-aastaseid õpetajaid on meil ainult 17,7% (OECD 26,1%). Eeldades, et noored teevad ratsionaalseid valikuid ja võrreldes õpetajaametiga kaasas käivat palga perspektiivi, on statistika kõnekas: Eesti õpetaja aastapalk on keskmiselt 57% kõrgharidusega täisajaga töötava spetsialisti aastapalgast (25–64-aastaste earühm). Kõrvutuseks: OECD riikide seas ühe noorema õpetajaskonnaga Poolas (alla 50-aastaseid õpetajaid ligi 50%) küünib õpetaja aastapalk 77%-ni täisajaga töötava kõrgharidusega spetsialisti palgast.
Ka tuuakse kogumikus välja õpetajate töökoormuse võrdlevad andmed. Võrreldes OECD riikide keskmisega, on meie õpetajatel väiksemad klassid ja vähem tunde, kuigi kooliaasta on pikem. Põhikooliõpetajal on Eestis aastas 630 kontakttundi (OECD 782 kontakttundi 1.–6. klassis ning 704 kontakttundi 7.–9 klassis). Gümnaasiumiõpetajatel oli Eestis 578 kontakttundi (OECD 658 kontakttundi). Õpilased käivad Eestis koolis 39 nädalat (OECD 38). Keskmine 1.–6. klassi suurus Eestis oli 17,9 õpilast (OECD 21,2). 7.–9. klassis oli klassi keskmine suurus 18,5 (OECD 23,4).
Hariduse tasuvus
Tavaliselt on nii, et mida kõrgem haridustase, seda kõrgem palk. Eestis on eri haridustasemega inimeste palga erisused suhteliselt väikesed. Kui OECD riikides keskmiselt teenib põhiharidusega töötaja 23% vähem keskharidusega töötajast, siis Eestis on sama näitaja 10%. Kõrgharidusega inimesed teenivad Eestis keskharidusega töötajast rohkem 36% (OECD 55%). Võrreldes teistega paistame silma suurte erinevust poolest meeste ja naiste palkades: kõrgharidusega naine saab Eestis keskmiselt 63% palgatasemest, mille teenib tema sama haridusega meeskolleeg (OECD 72%). Haridus tagab Eestis täna töö, kuid sellest saadav lisahüve on võrreldes teistega väiksem. Kõige rohkem kasu kõrghariduse omandamisest saavad töötajad USA-s ja Luksemburgis, Põhjala riikide progresseeruv maksusüsteem nivelleerib palgatasemed ühtlasemaks.
Haridus ja sotsiaalne mobiilsus
Vastupidiselt Eestis laialt levinud arvamusele pole meil kõrghariduse tasemel õppima asujate arv kõrge – 43% earühmast (OECD 62%). Vastav näitaja on viimastel aastatel langenud.
Teine väga oluline näitaja, mille abil võrreldakse võimaluste loomist hariduses, on alushariduses osalemise määr. Eesti lastest 88% käib lasteaias juba kolmeaastaselt, mis on veerandi võrra enam OECD keskmisest (66%). Nelja-aastastest käib lasteaias üheksa kümnendikku. Alates 2005. aastast on alushariduses osalemine kasvanud 7% – kasv on olnud teistest riikidest enam kui kolm korda kiirem.
OECD peab sotsiaalset mobiilsust ühiskonnas väga tähtsaks – kui inimene taotleb paremat sotsiaalset staatust, siis see on miski, mis paneb majanduse käima. Paraku on Eestis märgata hariduses pigem tardumist. 25–34-aastaste seas, kes ei õpi kõrgkoolis, on Eestis ainult 15,8% noori, kelle haridustase on kõrgem kui nende vanematel, ja see on madalaim näitaja vaadeldava 29 riigi seas. Tervelt 27,5% noorte haridustase on madalam kui nende vanematel (2009. a andmed). 56,7%-l selles earühmas on oma vanematega sarnane haridustase. Üksikuid statistilisi näitajaid ei tohiks üle võimendada, ent kui need trendid peaksid püsima, siis ei ole meil põhjust tulevikus enam uhke olla oma rahva kõrge haridustaseme üle. Ning vaevalt saaks Eesti ka ühiskonnana targemat tööd teha.
Soovitan kõigil hariduspoliitika diskussioonides osalejatel ilmunud statistikakogumikku täpsemalt uurida. Olulisemad arvandmed on veebiaadressil http://www.oecd.org/edu/eag2012.htm.
OECD avaldatud Eesti haridusstatistika infoleht (inglise keeles): http://www.oecd.org/edu/EAG2012%20-%20Country%20note%20-%20Estonia.pdf.
