Eleringi juht Taavi Veskimägi kirjutab, et elektri- ja gaasivõrgu lahtisidumine Venemaast ja ühendamine Lääne-Euroopaga peaks olema meie tähtsaim ülesanne.
Taavi Veskimägi: Eesti energeetika U-pööre
28. september 2012, 12:02
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tuleviku energiamajanduses on elekter ja gaas põhilised energiakandjad. Et nende tarbimine on mugav, siis kasvab nende kasutus eeldatavasti märgatavalt kiiremini võrreldes muude energiakandjatega.
Energiajulgeolek tähendab võimekust tagada tarbijatele igal hetkel nende varustatus energiakandjatega. Sotsiaal-majanduslikult on ühiskonnal efektiivsem investeerida energiavõrkude arendamisse kui tagada igas riigis tiputarbimise katmiseks vajalikud tootmisvõimsused ja reservid kohapeal. Rääkimata väikeste energiasüsteemide juhtimise kulukusest ja komplitseeritusest.
Seda eelkõige Balti riikide elektrisüsteemide puhul, mis on kokku väike süsteem üksikute suurte elektrijaamadega. Suuremad võrgud tagavad suurema töö- ja varustuskindluse, on tarbijatele odavamad ja võimaldavad investoritel investeerida näiteks elektrijaamade või veeldatud maagaasi terminali ehitusse. Balti riikide energiasüsteemid on osa suuremast süsteemist ja jäävad selleks. Küsimus on, millise energiasüsteemi osaks nad jäävad.
Tegelikult seda küsimust ei ole. Et tagada Eesti tarbijale igal hetkel energiavarustus, tuleb Balti riikide energiavõrgud lahti siduda ühendatud Venemaa energiasüsteemist ja integreerida need orgaaniliseks osaks ühtsest Euroopa energiavõrgust koos ühise turumudeliga. Võrgustumispõhine energiavarustuskindlus ja seeläbi elektri ja gaasi vaba liikumine igas olukorras on tagatud ainult juhul, kui me kuulume ühtsetesse energiavõrkudesse riikidega, millega jagame samu väärtusi.
Meie huvi peab olema toetada Euroopa Komisjoni ja komisjoni energiapoliitikat Pan-Euroopa energiaturgude ja võrgu loomisel. See võimaldab meil loobuda ühiskonnale kallist ja energiajulgeoleku seisukohalt vähe pakkuvast administratiivset nõudest, et meil peab Eestis olema tootmisvõimsus tarbimise sajaprotsendiliseks katmiseks, kui see ei ole turu tingimustes jätkusuutlik.
Muidugi peaks olema eesmärk, nagu ma olen ka korduvalt kirjutanud, et Eestis oleks elektritootmine üks meie ekspordivedureid, aga see eeldab senise tootmisportfelli olulist muutust, olemaks konkurentsivõimeline praegusel Põhjamaade-Balti, tulevikus ühtsel Euroopa elektriturul.
Tarbimise täielikuks katmiseks vajalikku tootmist ei pea ehitama aga subsiidiumide alusel. Sellest nõudest loobumine võimaldab näiteks kohalikke maavarasid väärtustada just nii, nagu see on ühiskonnale kõige kasulikum. Kodus peab olema ja saab olla nii palju elektritootmist, kui see parasjagu turul konkurentsivõimeline on.
Oleme 20 aastaga sidunud ennast lahti enamikust endise Nõukogu Liidu võrgustikest. Tänapäeva maailmas aga ühed tähtsaimad võrgud, energiavõrgud on endiselt osa Venemaa energiasüsteemidest. Gazpromi dispetšerite käes on meie gaasikraanid ja elektrisüsteemi sagedust hoiab Venemaa süsteemioperaator. See ei ole ega saa olla meile vastuvõetav.
Just viimastel kuudel on saanud uuesti üsna selgeks Venemaa käsitlus Balti energiasüsteemist – see oli ja on osa ühendatud Venemaa energiasüsteemist, seda tuleb juhtida tsentraalselt ja selleks on võimelised ainult mehed Moskvast.
Ja see arusaam on hea. Väga hea. See võtab maha igasugused illusioonid. Järgmise 10–15 aasta Eesti ja teiste Balti riikide energiamajanduse suur katsumus on meie energiavõrkude lahtisidumine Venemaast ja nende integreerimine Lääne-Euroopaga. See arusaam peab olema keskne lähtekoht uue Eesti pikaajalise energiamajanduse arengukava koostamisel.
Sisuliselt on see järgmine samm sammude hulgas Euroopa Liidu, NATO, OECD, rahaliidu ja teiste võrgustikega liitumisel, mis tagavad tasakaalu Venemaa ja meie huvide vahel.
Energiavõrkude liitmine Lääne-Euroopa vastavate süsteemidega on järgmine pikk samm idast ära, läänega kokku. Ka selle sammu tähendus on palju laiem, samuti nagu seda oli näiteks liitumine euroalaga, mis ei olnud ainult majandus- ja rahanduspoliitiline, vaid millel on laiem julgeolekupoliitiline, Euroopa poliitikas osalemise ja ühtsesse väärtusruumi kuulumise tähendus.
Võrgustumise arengustsenaariumi eelduseks on piisavate ühenduste olemasolu.
Kogu Eleringi võrgutasu tõus ja teenitav kasum läheb nende ühenduste loomisesse. Lisaks hulganisti laenatud raha. EstLink 1 on olemas, ehitamisel on EstLink 2, avariielektrijaam ühenduste või tootmisseadmete rikete riskide maandamiseks, Tartu-Viljandi-Sindi 330 kV elektriliin jne.
Elektriturg koos börsiga toimib. Gaasimajanduses teeme alles esimesi samme, kuid siht on selge ja regionaalne koostöö toimib. Just regionaalne koostöö on Eesti energiamajanduse pöördeks kriitilise tähtsusega. Ei ole võimalik Eesti elektrisüsteemi desünkroniseerida ilma Läti ja Leeduta. Gaasimajandust arendada ilma nende ja Soometa. Seega peavad samu eesmärke jagama kõik riigid. Vajadusel tuleb tempot aeglustada, aga hoida riikidevahelist koostööd. Kõigi riikide huvid peavad saama arvestatud.
Energiamajanduse pöördeks ja Balti riikide (ja Soome) energiasaarte liitmiseks üle-euroopalise võrgu ja turuga oleks vaja lähema 10–15 aasta jooksul realiseerida kolm taristupaketti.
Esiteks, Põhjamaade-Balti elektrituru arendamise pakett – sellest on juba paljud asjad töös. Eelnevalt nimetatud EstLink 2 ja avariireservelektrijaam. Lisaks NordBalti kaabel Leedu ja Rootsi vahel. Põhimõtteliselt võib lisada siia ka kolmanda Eesti-Läti ühenduse, sest juba praegu on pudelikael Eesti-Läti piiril ja kindlasti see suureneb, kui EstLink 2 läheb töösse.
Teiseks, Kesk-Euroopa energiasüsteemiga liitumise pakett – kaks-kolm vahelduvvoolu ühendust Leedu ja Poola vahele, juhitavad ühendused Eesti-Vene piirile energiakaubanduse võimaldamiseks, uute reservvõimekuste ja võrguautomaatika rajamine.
Kolmandaks, gaasituru arendamise pakett – Baltimaade ja Soome ühendamine BalticConnectori kaudu, regionaalse veeldatud maagaasi terminali rajamine, alternatiivse varustuskanali loomine Leedu kaudu, Läti gaasihoidla laiendamine.
Meie energiajulgeoleku võti ei ole mitte toota sada protsenti elektrist Eestis kohalike primaarkütustega, vaid see, millistesse energiavõrkudesse hakkame kuuluma!