Ahto Lobjakas

FOTO: Mihkel Maripuuu

Alguses ei saa vedama, pärast ei saa pidama. Euroopa Liidu nõrgimaid kohti aastaid kestnud kriisides oli kaua visioonipuudus. Aga nüüd järsku tuleb suuri mõtteid uksest ja aknast.

Otsa tegi lahti Saksamaa kantsleri Angela Merkel, kes Spiegeli teatel tahtvat kiirelt uut ELi aluslepet. Eelmisel nädalal sai oma kuulsusele lisa Euroopa Komisjoni president Jose Manuel Barroso, nõudes veidi mõistatuslikult «rahvusriikide föderatsiooni». Eile tulid 11 ELi välisministrit Saksamaa juhtimisel välja manifestiga, milles tahetakse otsevalitud presidenti ja ühehäälsuse kaotamist aluslepete vastuvõtmisel – rohkem otsesidet kodanikuga ja nähtavust maailmas.

Märkimist väärib mitu aspekti. Esimene on kiirenev liikumine föderalismi poole. F-sõna ei pruugi olla populaarne, aga iga uus algatus tilgutab selle elemente debatti juurde. Teiseks, välisministrite grupis on esindatud üheksa riiki EL-12st (enne 1995. aasta laienemist), kümme EL-15st (enne 2004. aasta laienemist) ja vaid üks viimasena liitunud kaheteistkümnest (Poola). Teisisõnu, Ida- ja Põhja-Euroopa esindatus on väga nõrk.

Kolmandaks, Poola on teinud läbi peadpööritava ümberorientatsiooni. Trans­atlantilise USA-suhte ankrust on Berliini kutsel saanud ELi välis- ja kaitsepoliitika föderaliseerimise toetaja. Ka põhjala tõmbub oma ridu koondades meist strateegiliselt eemale. Eestil on selles virvarris hingetõmbepaus, kuid teda ähvardab piirkondlik isolatsioon.

Siiski, välisministrid ei ole tänapäeva ELis esimese suurusjärgu jõud. Lissaboni leppe järel teevad suurt poliitikat peaministrid ja presidendid. Nende esindajal Herman Van Rompuyl on samuti oma plaan, mis tahab poliitilise liidu elemente külge pookida eurotsoonile. 18.–19. oktoobri ELi tippkohtumine hakkab vaagima tema pakkumist anda eurotsoonile oma eelarve, võlakirjad, pangagarantiid ja parlamendiassamblee.

Eestil tuleb hingetõmbe eest muudki hinda maksta. Esiteks, debatt käib üha enam üle meie pea. ESMi-saaga järel avalikku pidet otsiva valitsuse jaoks on see probleem. Välisminister ütles eile Vikerraadios, et igasugune debatt Euroopas on tervitatav, aga see on halva mängu juurde hea näo tegemine. Faktiks jääb, et Saksamaa moodustatud juhtgruppi meil asja ei ole.

Teiseks, debattide ja foorumite paljunemine tähendab meie jaoks määramatuse kasvu, vajadust otsida kontakte paindlikult ja pidevas liikumises. See ei ole olnud Eesti tugevus. Nii sise- kui välispoliitiline stabiilsus nõuavad selgeid ja kindlaid pidepunkte. Seetõttu on Eesti huvides kiired ja konkreetsed otsused, olgu need millised tahes.