Me peame teineteisega rääkima

Foto: SCANPIX

Tallinn ja Tartu. Sotsiaalteadlased ja loodusteadlased. ERM ja teised ehitised. «Mitte meie inimene». «Mitte minu raha eest». Vastandumine viib üldise jäigastumiseni nagu keerukuju mängides.

Eslas: Meid paistab vaevavat mingi haigus: pinge ajakirjanduse ja poliitikute vahel on kasvanud suureks ja kohati kulmineerunud inetu sõnasõjaga. Kommunikatsioon ei toimi – ja see ei paista nii olevat mitte üksnes poliitikute ja ajakirjanduse vahel, vaid ka üldisemalt. Just nagu räägitaks üksi, teineteisest mööda. Kas seda olukorda saab sotsiaalteaduslike vahenditega seletada või sellele lahendust pakkuda?

Lauristin: Probleem algab kaugemalt: sellest, kas me vaatame inimest pigem kui sotsiaalset olendit või pigem kui midagi, mis ei ole palju erinev loomast – ämblikust või ainuõõssest –, tal on ainult veidi enam rakke.

Ühel pool on juba Aristotelesest lähtuv arusaam inimesest kui poliitilisest loomast – polise loomast, mis ei tähendanud Vana-Kreekas mitte riiki meie mõttes, vaid pigem just ühiskonda. Sinna juurde kuulub arusaamine, et kõik see, mis puudutab koosolu, koostööd, hakkama saamist, kokkuleppeid, seda, mis inimesel on ühist teistega, on inimese jaoks olemuslik ja fundamentaalne.

Teine lähenemine, mis tundub ka Eestis praegu valitsevat, ütleb, et inimene on loomult üksik hunt, ja kõik see, mis teda teistega seob, on pigem segav, selle peale ei pea mõtlema, pigem peab otsima hoopis teisi aluseid, mitte kultuurilisi-sotsiaalseid, vaid loomalikke, bioloogilisi, geneetilisi.

See on praegu peamine küsimus: kas me oleme olendid, kelle jaoks on põhiliseks meie vaimsus, ühised mõtted ja kultuur, või me oleme juhtumisi õppimisvõimega rakumoodustised.

Eslas: Küsimus on seega, väga laialt võetuna, loodusteadusliku ja ühiskonnateadusliku vaate erinevuses. Kuid kui Aristoteles jutuks tuli, siis kahe ja poole tuhande aastaga on muutunud palju, ka arusaam demokraatiast. Tekkinud on erakonnad, kujunemas on arusaam, et erakondades toimuv ei olegi avalikkuse probleem. Meenutagem kas või etteheiteid, mis tehti Silver Meikarile rahastamisskandaali alguses – miks ta meediasse läks, miks ta probleemist erakonna sees ei rääkinud. Samas peaks poliitika olema avalik asi ja seda tulekski ajada avalikult, kaasa arvatud meedia vahendusel. Küsimus on, kuidas demokraatiast arusaamise muutumine on muutnud poliitilist looma ennast.

Lauristin: Peamine muutus on toimunud arusaamas, kes peaks tegelema oluliste küsimustega, nagu väärtused, eetika, ausus. On tekkinud arusaam, et nendega tegelemine on teatud vaba aja veetmise viis ja las nende peale mõtlevad need, kellel on palju aega – kunstnikud, kirjanikud, filosoofid, teadlased. Meie, poliitikud, aga oleme praktilised inimesed, meie tegeleme majandusega, meie tegeleme poliitikaga, meil on teised kriteeriumid – ja teised olulised küsimused, mis on pigem pragmaatilised, materiaalsed.

Sellest tulenevad ka väärtused, mida oluliseks peetakse. Viimati kirjeldatud lähenemisviis taandub darvinistlikule arusaamale – sellel, kes suudab ennast efektiivselt kaitsta, ongi õigus. Looduses on määravaks looduslik valik – ja kes end paremini kaitseb, saab sellega teiste üle võimu, mõjuvõimu või materiaalse võimu, ja sellel on ka fundamentaalsemalt võttes rohkem õigusi.

See on sellesama dilemma üks vastus, väga materialistlik vastus. Eesti ühiskond on väga vulgaarselt ja naiivselt materialistlik, ning see materialistlikkus on kõikide nende nähtuste taga, mida me näeme.

Samas ei juhi inimest ainult see, mis on käegakatsutav, vaid inimest juhivad ka tema elu mõjutavad väärtused, mis ei pruugi olla praktilises mõttes väga kasulikud.

Tulles selle dilemma kontekstis rahvuse enda juurde, peame küsima, millisel kujul see on olemas. Kas rahvus tähendab, et meil on ühised geenid? Teadus ütleb, et meil on ühiseid geene paljude rahvastega, meie rahvus on lahustunud väga suures geneetilises ookeanis. See, mis teeb meist meie, pole geen, vaid väärtuste süsteem: keel, mälu, arusaam ühisest saatusest, mis on kõik praktilistes kategooriates seletamatud. Kas me tahame nendest loobuda?

Eslas: See dilemma, mida te kirjeldate, väljendub üsna selgelt ka mõnede rahvaesindajate reljeefses lähenemises ja arusaamises maailmast. Küsimus ei ole minu meelest isegi mitte selles, kas esindada ise ühte või teist vaadet – sest õigus tugineda ta loodusteadusele omasele mõtlemisele peab jääma –, vaid selles, et loodusteadusliku lähenemise kõrval ei nähta teisi, enam ühiskonnakeskseid lähenemisi, või kui nähakse, siis kui vigaseid, ekslikke. Kuid samas võib näha, et ka need poliitikud, kes darvinistlikku mõtlemisviisi esindavad, kasutavad teie poolt näitena toodud väärtusmõisteid.

Lauristin: See ongi väga keeruline küsimus. See on küsimus sellest, kuidas me sõnastamise kaudu mitte ei väljenda oma mõtteid, vaid peidame neid, katame, kasutades ühtesid ja samu väga üldise tähendusega sõnu. Me ju teame, et meie lugeja või kuulaja võib neisse panna oma kogemusele ja taustale vastavalt väga erinevaid tähendusi, ja kui osatakse seda fenomeni kasutada ja selle abil manipuleerida, püütakse võimalikult paljudele inimestele üldiste, justkui ühtemoodi arusaadavate sõnade kaudu sisendada tähendusi, mis ei ole sugugi ühised.

Kui me vaatame teadlasi, kes on neid probleeme käsitlenud, siis on nad esile toonud dialoogi, vastuvaidlemise olulisuse. Selleks et neid kauneid koorikuid lahti murda, selleks et jõuda tegeliku tähenduseni, mõtete tuumani, on vajalik kõrvalpilk, teine inimene, kriitika, vaidlus. Ühiskonnas, kus inimesed on õppinud ja oskavad arutleda selliste asjade üle – mis mõte on ühel või teisel väitel, kas see on tõene, mis väärtused selle taga on, missuguse elulise tegevussuuna ja käitumisega see seotud on –, on võimalik läbi demokraatliku keskustelu jõuda lõpuks ühistele arusaamadele. Aga neis ühiskondades, kus sellist arutelu ei toimu, tekib näiline ühisus – me usume pimesi, et mingi ilus sõna tähendab seda, mida ma mõtlen.

Ma olen seda näidet tihti toonud, see on tõestisündinud lugu inimesest, kes astus ülikooli ja hakkas vastuvõtuvestlusel rääkima sellest, mis teda poliitikas huvitab. Ta ütles: mina olen parempoolne, ma tahan, et kõik oleks parem, ma tahan, et riik aitaks vaeseid, ma tahan, et riik toetaks põllumajandust.

Eslas: Lakoff ja Johnson kirjeldavad raamatus «Metafoorid, mille järgi me elame» metafoore, millest väljaspool pole enam justkui võimalikki mõelda – need annavad meie mõtetele vormi ja sellega ka tähenduse. Näiteks arusaam diskussioonist jõuab meieni metafooridega «oma seisukohta kaitsma» või «vastase argumentidest nõrka kohta leidma» ja seetõttu juba on keeruline mõelda diskussioonist teisiti kui teatud võitluse või sõja vormist. Parempoolsus kui parem võimalus on vist samuti üks sellistest metafooridest.

Lauristin: Kui me meenutame 90ndaid, siis parempoolsed kasutasidki seda retoorikat – me tahame, et kõik oleks parem – ja see kandis inimeste jaoks juba tähendust ka puudust kannatajate abistamise kohta. Akadeemilise keskkonna, ülikooli ülesanne on õpetada selliseid sõnalisi demagoogiavahendeid, nagu poliitiline propaganda ja reklaam kogu aeg kasutavad, lahti muukima ja näitama, kuidas neile vastumürki leida, nende vastu immuunsust tekitada.

Aga siin me jõudsime väga olulise punktini: üks osa sellest arusaamast, et inimene kuulub teiste hulka, on ka see, et inimene peab ennast väljendama, ja tal peab olema kõrv, mis kuuleb, see tähendab, et tal on vaja mõtetele kriitilist partnerit. Selles mõttes on tõde inimestevaheline asi.

Eslas: Seega võib öelda, et tõde saab sündida üksnes kommunikatsioonis. Ma arvan, et selle seisukohaga loodusteadlased nõus ei ole.

Lauristin: Muidugi võivad loodusteadlased öelda, et see nende kohta ei kehti, aga tegelikult kehtib see nende kohta täpselt niisamuti. Teaduses on väga karmid reeglid objektiivse kriitika vajalikkuse kohta, iga avaldatav mõte käib läbi kriitilise eelretsenseerimise sõela. Seepärast teeb mind alati kurvaks, kui ma vaatan neid teadlasi, kellest on saanud poliitikud ja kes hakkavad käituma nii, nagu avalikus elus polekski oma väidete tõestamiseks «kriitilise teise» olemasolu vajalik või nagu ühiskonna asjade kohta polekski tõde oluline ega võimalik. Ka poliitikas saab tõeks tunnistada ainult neid väiteid, mis on tõestust leidnud läbi avaliku diskussiooni, kus kriitilisel «teisel» on õigus öelda, kuidas tema meelest asjad on.

Eslas: Kui ühiskonnas sünnib tõde dialoogis, ja nagu te ennist ütlesite, on meil vaja selleks vähemasti kahte poolt, kellel mõlemal peaks olema kõrv ja mõlemal peaks olema suu, siis mis teha sellises olukorras, kus tundub, et üks dialoogipartner on kaotanud kuulmise ja vahel ka kõnevõime? See erakondlik kaitsepositsioon, millesse valitsus­erakonnad on rahastamisskandaaliga tõmbunud, teeb mõistliku kommunikatsiooni üsna keeruliseks.

Teine probleem on arvamuse koondumine üheks, erakondlikuks arvamuseks ehk erakonna sisedemokraatia probleem – kui erakonna enda sees ei ole dialoogi, pole ka arusaama, et dialoog ülejäänud ühiskonnaga vajalik oleks.

Lauristin: See on veidi laiem probleem. Tõepoolest on kõigile näha, kuidas erakonnad käituvad viisil, nagu oleks poliitikas õige ainult üks – nende – seisukoht, mida kõik peavad tunnistama. Kuid see ei puuduta ainult erakondi, sedasama tendentsi võime näha ka muude organisatsioonide puhul, kui seal valitseb autoritaarne juhtimine. Isegi ülikoolis on olnud olukordi, kus on tahetud, et professorid räägiksid ainult seda, mida juhtkond õigeks peab. Ülikoolis õnneks see asi niikaugele kunagi ei lähe, et professorite või üliõpilaste õigust ise mõelda ja oma mõtteid avalikult välja öelda olulisel määral kärbitaks, kuid väga paljudes töökohtades seda ju tehakse.

Kui selline printsiip või mudel ühiskonnas jõustub, kipub see minema universaalseks. Ja siis on see väga ohtlik. Me peaksime mõtlema ühiskonnast kui elavast organismist, kus igast seemnest võib kasvada kasulik uus taim, kus kõike toimuvat ei ole võimalik ette arvata, kus kooslus tekib mitmekihilise ja mitmekesisena.

Samas näeme, kuidas need organisatsioonid, kus me töötame või kus me poliitikat teeme, lähevad sageli järjest ebaloomulikumaks, järjest masinlikumaks, seal valitseb mehaaniline arusaam juhtimisest kui monopoolsest võimust, mis kehtestab, mis on õige ja mis on vale. Kui siia lisandub arusaam, et kõik muu, see vale, tuleb kõrvaldada, jõuame situatsiooni, mida me tema äärmuslikul kujul nimetame totalitaarseks ühiskonnaks. See on juhiprintsiibist lähtuv ühiskond.

Ma ei ütle, et Eesti on praegu nii kaugel, sugugi mitte. Aga ma räägin sellest kui mudelist või tendentsist. Juhiprintsiip domineerib poliitikas üha enam. Esimene oli kahtlemata Keskerakond, kus see silma torkama hakkas. Siis olid kõik nördinud ja kanged kritiseerima. Ja nüüd me näeme oma ehmatuseks, et see on hakanud levima kogu poliitilisse ellu ja sealt edasi ka ametiasutustesse.

Taastatud Eesti Vabariigi esimestel aastakümnetel oli omaks võetud põhimõte, et ministeeriumiametnik on kuni kantsleri tasemeni sõltumatu. See tähendab, et tal on õigus mõelda oma peaga, ta on spetsialist ja seega ta mitte ainult ei tohi, vaid ta peab olema kriitiline, ka ministri suhtes, kui talle tundub, et minister eksib ja see võib olla ühiskonna seisukohalt vale või kahjulik. Nüüd on järjest enam näha sõjaväestumist. Kui me teeksime sagedusanalüüsi, siis ma kardan, et sõna «käsuliin» esineb meie ajakirjanduses üsna tihti ja sugugi mitte ainult militaarteemalistes tekstides. Arusaam, et käsuliin on juhtimises keskne printsiip, ei ole tulnud rahuaegsest demokraatlikust ühiskonnast. Aga kuulekuse printsiip ei ole ju midagi uut – nõukogude ühiskonnas elanud inimestele on see hästi tuntud. Teiste sõnadega on see seesama juhitav demokraatia: kõik on nõus sellega, mida juht ütleb; veel enam, nad on juba enne nõus, kui juht seda ütlema hakkab.

Kui kuulekus kujuneb printsiibiks, tekivad süsteemile vastanduvad elemendid: selle kohta, kes teistmoodi käitus või mõtles, kelle silmavaade oli teistsugune, kelle suunurk oli muigel, tekkis süsteemil hoiak, et ta ei ole «meie inimene». See, kes sattus rubriiki «mitte meie inimene» – ja selles rubriigis oli nõukogude süsteemis enamik eestlasi –, tundis ennast pidevalt ohustatud liigina.

Veidi sarnane olukord on kahjuks hakanud süvenema ka praegu. Ka meil on inimesi, kes juba tunnevad end ohustatud liigina. Sotsiaalteadlased. Vaimuinimesed. Kõik need, kes kalduvad kritiseerima ametliku tõena kehtestatud mõtteviisi.

Eslas: Soovimatust dialoogi astuda ja ühe tõe põhimõtte survet tunneb ka ajakirjanduses. Kui kirjutada veidi kriitiline arvamuslugu mõne valitsusliikme sõnavõtu kohta, võib juhtuda, et valitsusliige töötleb järgmisel päeval kirjade ja telefonikõnedega toimetust. Või et president hurjutab ja nimetab kriitiliselt kirjutajaid uudissõnadega. Ma ei pea silmas mitte kollast, vaid valget ajakirjandust, päevalehtede arvamuskülgi. Kui ajakirjandust, kellest suur osa teeb oma tööd hästi, nimetatakse jätkuvalt tintlaks ja ajakirjanikke rumalaks, võib ka selles näha mu meelest dialoogi summutamise katset.

Lauristin: Need on väga põhimõttelised asjad. Me alustasime oma arutelu sellest, kuidas tõde selgub dialoogis, aga seda küsimust teisiti sõnastades võiksime sama hästi rääkida sõna- ja mõttevabadusest, selle piiranguteta kehtimise vajalikkusest poliitilises tegelikkuses, nendes institutsioonides, mis peavad tagama, et ühiskond areneb demokraatlikul viisil.

Sama puudutab ka poliitikasiseseid protsesse. Tulles rahastamisskandaali juurde, Silver Meikar on kujunenud näiteks sellest, kuidas kellestki saab «mitte meie inimene». Samas, kõik, mida ta tegi, oli see, et ta näitas, et asjad ei ole päris õiged. Erakonna esimene sõnaline vastus oli: mis tal viga on, ta on ju ise samasugune, see on tema isiklik eksimus. Probleem püüti taandada isikliku madaluse küsimuseks. Järgmine aste oli see, et tekkis kollektiivne enesekaitse: ta on reetur. Meie kõik teeme koos nii, ja nüüd tema teeb teisti. Kolmandal astmel võib ta osutuda riigivaenlaseks. Selle eskaleerumise taga on kollektiivne enesekaitse.

Ja siit me tuleme minu meelest ühe väga tõsise asja juurde, mida võib nimetada riigi erastamiseks erakondade poolt. Erastatud just selles mõttes, et erakonna huvid on muutunud poliitiliselt tähtsamaks kui üldine printsiip ning ühiskonna üldine ja ühine huvi. Seesama erastamine paistab ka erakondade omavahelises suhtluses. Loova dialoogi asemel näeme sedasama enesekaitset või rünnet, mis on grupisuhte tunnus. Mitte meeskond, kes on ühise asja eest väljas, nagu näiteks olümpiamängudel ollakse, vaid kus kasutatakse võtteid, mis on ausas spordis keelatud. Ausa mängu printsiip, inglaslikult fair play, on algselt olnud kogu erakondliku süsteemi alusena oluline. Printsiip, mis tagab, et tegutsetakse avalikes ühiskondlikes huvides, mitte ei olda erakonna kui ühe ühiskondliku grupi või ainult oma huvi esindaja. Praegu on see printsiip asendunud uue juhtmõttega «võitja võtab kõik».

Ja inimesed on arusaamatuses, milleks erakonnad üldse on, miks just neile ja mitte muudele kodanikuühendustele on antud eesõigus võimul olla. Oma erakonna võim kui poliitika ülim eesmärk tuletab paratamatult meelde üheparteisüsteemi – mis vahet seal on, kas üks, kolm või neli parteid, kui kõik järgivad ainuvõimu põhimõtet, mis tasalülitab ühiskonnas kriitilise dialoogi.

Eslas: Kuidas püüda kriitilist dialoogi erakondadega arendada nii, et kumbki pool enesekaitsesse ei tõmbuks? Viimane vaid suurendaks vastasseisu meedia ja poliitika või poliitika ja mis tahes kritiseerija vahel, ja olukorda lahendada soovides ei saa see kindlasti olla eesmärk.

Lauristin: Ma vaataks asja veidi laiemalt pinnalt kui erakond. Vastandumine, igas teises ohustava konkurendi nägemine on minu meelest printsiip, mis on palju laiema ühiskonda halvava mõjuga kui pelgalt küsimus erakondadest. Tallinn ja Tartu. Sotsiaalteadlased ja loodusteadlased. ERM ja teised ehitised. Vastandumise printsiip on muutunud liiga läbivaks. Selle mõjul on ühiskond tervikuna halvatud. Toimumas on üldine jäigastumine. Selline jäigastumine nagu keerukuju mängides: kõik tarduvad üksteise suhtes võitluspoosidesse ega suuda sellest välja tulla, ei suuda inimlikku sõna öelda, ei suuda öelda, et aitab küll, see mäng on lõppenud, istume nüüd maha ja vaatame, mida see kõik tähendab, kuidas me oleme selleni jõudnud ja kuidas me edasi läheme.

Eslas: Mulle näib, et probleemiks on see, et kahe valiku – poolt ja vastu – kõrval ei nähta kolmandat võimalust, näiteks seda, et küsimus, millele vastust otsitakse, on ülepea valesti sõnastatud. Selliselt esitatud küsimusele vastu vaieldes kinnitatakse justkui küsimuse õigsust, selle asemel et seada kahtluse alla küsimus ise. Sama puudutab paljuski ka erakondlikku vastandumist.

Lauristin: Kui erakonnad on avaliku huvi ära söönud ja selle asemele on tulnud erahuviline konkurents, siis tuleb astuda mõni samm tagasi ja vaadata, kus on see jõud, kust võiks tekkida teistsugune vaatenurk. Ega asjata ei räägita kolmandast sektorist. Kolmas kallas, kolmas vaade – kolmas ongi natuke sellise tähendusvarjundiga, et see peaks viitama vaatele kõrvalt, see on käitumise viis, mis ei mahu süsteemi, mis ei ole ei must ega valge, mis otsib uusi võimalusi. Ja selle kolmanda aluseks, selle rikkumata vaate aluseks on ühiskonnas inimese iga­päevaelu kogemus ja terve mõistus. Me saame alati küsida, miks see, kuidas mina näen ühiskonnas toimuvat, ei lähe kokku sellega, mida mulle avalikult räägitakse, ning kas ma saan teha nii, et kooskõla minu elu ja avaliku elu põhimõtete vahel oleks suurem. Siin on muidugi ka oht, et ma ise ei tea, mida õieti tahan, sest mulle on juba ette selgeks tehtud, kuidas asju ainult teatud viisil tõlgendada, ainult teatud mõtteid omaks võtta.

Ma toon näite. Meil oli hiljuti uuringus terve rida küsimusi selle kohta, mida peaks Eesti elus paremaks muutma. Küsimustik sisaldas ka küsimusi selle kohta, mida inimesed oleks ise valmis tegema. Kõike muud oldi valmis tegema, kuid mitte maksu maksma. Kui me küsisime hariduse kohta, olid tulemused samad – kõike tasuta ning rohkem ja paremini, aga mitte makse. Tervishoiu kohta – jälle sama. Kõik on nõus, et need on olulised valdkonnad, mida peaks riigis arendama, kuid kindlasti mitte minu arvel.

Kui me leiame sama käitumisviisi nii paljudes kohtades, jääb mulje, et inimestel on tekkinud mingi kinnissuhe, kinnisarvamus. Sellest loobuda ja hakata asju teistmoodi vaatama ei võimalda jäik poliitiline vastandus. Kui sa räägid maksudest teisiti, saad sa poliitilise sildi külge: sa ei ole meie oma, sa ei ole õige eestlane, sa ei taha Eestile parimat, sa ei taha, et majandus õitseks. Jäikade standardsete mõttemallide endastmõistetavus on väga mõjusaks muutunud.

Sildistavate sõnadega luuakse mõtlemise tõkked, ja see, kes neist tõketest ei hooli, on teistsugune ja ebasobiv. Ja siin tuleme tagasi Meikari juhtumi juurde – temaga toimus täpselt sama asi: ta ei hoolinud nendest tõketest, ta tuli välja teistsuguse arusaamaga, ta kutsus arutlema. Ja me nägime, kuidas ümbritsev keskkond jäigastus ja tõrjus ta välja. Selline üldlevinud enesekaitserefleks, mida me Eesti ühiskonnas näeme järjest tugevamana, on demokraatiale palju suurem oht kui kes tahes üksik poliitik – olgu see Ansip, Savisaar, kes tahes. See printsiip on muutunud juba niivõrd hõlmavaks, noored tulevad sellesse süsteemi ja võtavad seda kui ainuvõimalikku.

Eslas: Tulles tagasi kriitilise dialoogi vajalikkuse juurde – kuidas see peaks sündima? Kas seda saaks õpetada ülikoolid? Või on see ka meedia asi?

Lauristin: Vahe ülikooli ja poliitika vahel on see, et ülikool on mõttevabaduse seisukohalt turvaline keskkond. Üliõpilased, kes on tihti koolis kogenud mõttevabadust piiravat keskkonda, naudivad seda, et ülikoolis on võimalik vabalt arutleda. Ka need, kes tulevad töö kõrvalt õppima avatud ülikooli, ütlevad, et ülikool on tore koht, sest siin on võimalik asjadest rääkida nii, nagu need on. See «nii nagu need on» tähendab, et inimene räägib sellest, mida ta on ise oma kogemuses läbi tunnetanud, ja ta ei pea leidma selle kohta mingeid ametlikke sõnu, vaid ta otsib need sõnad ise. Teistega arutledes jõuab ka selleni, mis on üldine, mis läheb kokku teiste kogemustega ja ka teooriatega, mida õpitakse. Kui meil toimuvad praktika kaitsmised, on väga huvitav jälgida, kuidas eri kohtades praktikal olnud tudengid ühiseid kogemusi kobavad, ühiseid probleeme leiavad.

Tulles tagasi ajakirjanduse juurde, peaks see tegelikult ajakirjanduse ülesanne olema: korjata nagu mesilane ühelt, teiselt, kolmandalt inimeselt tema elulist kogemust ja siis püüda neid nii ühte viia, et tekib paljude inimeste jaoks tähenduslik ühine kogemus, ühine teadmine, kuidas asjad on. Sellepärast hinnatakse väga seda ajakirjanikku, kes paljude erinevate allikatega suheldes suudab sealt selle ühise tõe tunnetuse välja tuua.

Oluline on, et igaüks saaks öelda välja oma mõtteid, rääkida oma kogemusest, kartmata, et seda hakataks hukka mõistma, halvustama, sildistama, naeruvääristama.

Selleks et midagi muutuks, peab alustama ühiste eesmärkide ja arusaamade kujundamisest. Selleks on vaja, et õpetajad õpiksid rääkima lastega, lapsed vaidlema õpetajatega, parempoolsed vasakpoolsetega, maainimesed rääkima linnainimestega, poliitikud teadlastega, teadlased õppima arusaadavalt rääkima nende inimestega, kes ise teadlased ei ole, ja kõik peavad õppima teise mõtteid ära kuulama ja õigesti, ilma eelarvamusteta mõistma. Seda lihtsat ja ometi nii rasket asja, millel rajaneb demokraatlik ühiskonnakord, peabki õpetama nii ülikool kui meedia.