/nginx/o/2016/02/05/5015135t1heefe.jpg)
Postimehe võrguväljaandes ilmus järjepanu mitu lugu, mis olid inspireeritud ärimees Alar Tammingu ilmselgelt (ja ainult?) intrigeerimiseks mõeldud sõnadest, et palkade tõstmiseks muudes valdkondades võiks kaitseväe sootuks ära kaotada, sest «ükskõik kui palju me ka raha kaitseväele annaksime, siis reaalse sõja korral ei suudaks me kellelegi peale Läti vastu hakata».
Mõned vastused võib kokku võtta nii: me oma ajalooski on näiteid edukast vastuseisust ülekaalukale vastasele ja kaks protsenti SKTst (umbes 20 eurot kuus inimese kohta) pole nii suurgi, et sellega oleks tegelikult võimalik lappida kõik augud ja täita kõigi unistused.
Mind aga häirivad kaitsekõned «paratamatule» jõuetusele üldisemalt, mitte üksnes kaitseväega seonduvalt.
Läbi Eesti ajaloo pole olnud puudust inimestest, kes ütlevad, et me ei saa hakkama. Ei sõjaliselt, kultuuriliselt ega majanduslikult. Ei teadusega, oma keele hoidmisega ega üleüldse millegagi, mis nõuab Eesti inimeste koordineeritud ja mõtestatud tegevust. Olgu siis peamiseks eestvedajaks meie oma riik või lihtsalt vabast tahtest kokku tulnud inimesed. Et isegi kui teeme ja toimetame, ei saa see vaev tasutud. Äärmisel juhul võime loota, et meil on mõni andekas muusik, kes köidab paariks tunniks kuulajate tähelepanu ühe või teise metropoli kontserdisaalis ning ütleb lõpuks publikule, et on sündinud Eestis.
Et mingem parem rahulikult rehetarre käpikumustreid kuduma ja väravapostidele peremärke nikerdama. Ja kui siiski tahame teha midagi muud, siis ikkagi kellegi teise käe all, mitte vabas koostöös. Muidugi saab sedasama öelda ka elegantsete argumentidega vürtsitatult, tunduvalt keerdkäigulisemalt kui mu eespool visandatud karikatuuris. Ja seda kõike ka siira isikliku tahtega tõele näkku vaadata, rahvast valgustada ja targalt tegutsema õpetada – nii usun mitme tegelase kohta me ajaloos ja tänapäevas.
Vahe on toonis. Kas öelda, et suures maailmas oleme väetid – kavalam on alla anda, et mingilgi määral ellu jääda, kas või, müts peos, nurgas seistes. Või küsida ohtusid märgates, kuidas mitte ainult ellu jääda, vaid alla andmata kohaneda ja oma asju edasi ehitada.
Kui vaatame Eesti ajaloole tagasi aastast 2012, võime öelda, et peale on jäänud teisena mainitud hoiak. Peale on jäänud allergia jõuetuse apoloogia ja rahvusliku nihilismi vastu. Julgus öelda, et me saame hakkama, ehkki me mõistagi ei tea üksikasjalikult, mida me tulevikus teeme.
Kaitsekulude tase kaks protsenti SKTst aastas võiks aga saada rahvusliku konsensuse osaks, mida ei rünnata päevapoliitiliste punktide võtmiseks ega ka lihtsalt edevuse pärast.