Suhted Valgevenega on Euroopa Liidule keeruline küsimus. Üks kohe teostuda võiv plaan - hõlmata autoritaarset naabrit idapartnerluse raames - on tegelikult suurepärane mõte. Suhete tihendamine kuue idapoolse riigiga on just see, mida EL oma mõjuvõimu kasvatamiseks ja demokraatia arendamiseks väljaspool oma piire teha saab.
Kuid Valgevene pole niisama naaberriik, vaid siiani demokraatia ja inimõiguste vastu üsna leiget huvi välja näidanud maa, kus vahepeal räägiti kohe sündivast ühendriigist Venemaaga.
Ühest küljest on selge, et EL peab kinni pidama oma nõuetest austada kodanikuvabadusi ega tohi teha mööndusi nõudes mitte tunnustada Gruusia separatistlikke regioone. Teisalt vajab Valgevene, eriti opositsioon ja sealsed noored, piitsa kõrval ka präänikut - kui riik täiesti EList eemale tõugata, pole Venemaa huvisfäärist mingit pääsu.
Valgeveneta pole ka korralikku idapartnerlust, mis omakorda annaks selle poliitika vastastele nii ELi sees kui väljas võimaluse viidata ühenduse oskamatusele ida pool ühtset välispoliitikat ajada.