Tõnu Lehtsaar.

FOTO: .

Religiooni- ja suhtlemispsühholoog Tõnu Lehtsaar analüüsib, miks ebastabiilsetel aegadel kerkivad esile äärmuslikud liikumised.


Heitlik aeg süvendab inimestes vajadust kindla ja püsiväärtusliku järele. Ühelt poolt tähendab see kriiside ajal konservatiivse elukäsitluse väärtustumist. Teisalt võib aga juhtuda, et pühendutakse täielikult millelegi uuele, millest usutakse probleemidele lahendust leidvat.



Ühiskondlike liikumiste sotsioloogias on aga tõdetud, et ühiskonna ebastabiilsuse ja kriiside aegadel suureneb järsult äärmuslike liikumiste arv ja intensiivistub nende tegevus. Need äärmused võivad avalduda usulistes, poliitilistes, maailmavaatelistes, rahvuslikes või ka lihtsalt mingeid väärtusi rõhutavates liikumistes.



Tänapäeval räägitakse näiteks islamiäärmuslusest, äärmuslikest loomakaitsjatest, äärmuslikest feministidest, poliitilistest äärmuslastest, marurahvuslastest või äärmuslikest usuliikumistest. Sisult väga erinevatena kannavad nad endas teatud ühiseid tunnuseid, mida psühholoogia mätta otsast saab kokku võtta mõistega fanatism.



Fanatism tähendab millegi äärmuslikku, kirglikku, norme ületavat pooldamist, harrastamist või kaitsmist. Seepärast on fanaatiliste liikumiste ja aktivistide kohta sageli kasutatud sõna  «äärmuslased». Kellegi või millegi pidamine fanaatiliseks on alati hinnanguline. Pole ranget piiri pühendumise ja fanatismi vahel. Me saame fanatismi käsitleda pigem selle äärmuslikes avaldumisvormides, kus see muutub ilmselgelt tavanormidele vastukäivaks.



Kui näiteks loomakaitsjad hakkavad lõhkuma eraomandit, et tootjad ei saaks karusnahku müüa, või patrioodid kuulutavad kõik muulased vaenlasteks, siis on tegemist pigem fanatismiga.



Tavaliselt on fanatism grupiline nähtus. See tähendab, et üksikuid fanaatikuid kiputakse pidama pigem veidrikeks. Fanaatilistes gruppides aga hakkavad toimima omaette protsessid, millest allpool tahangi rääkida.



Iga idee või pühendumine võib kujuneda fanaatiliseks.



On arvatud, et fanaatilised ideed on kuidagi ogarad või pole tõsiselt võetavad. Lähemal vaatlemisel selgub, et enamiku fanaatiliste gruppide läheteideoloogias on oma ratsionaalne iva olemas. Paremäärmuslased toetavad konservatiivseid väärtusi, usufanaatikud püüavad inimesteni tuua jumalikku sõnumit, loomakaitsjad püüavad tagada loomade humaanset kohtlemist.



Paljudel juhtudel on nõnda, et äärmuslased teevad oma lähteideedele karuteene. Lugesin kunagi ühe araablase muret selle pärast, et islamiusulisi kujutatakse ette, nuga hambus ja automaat käes, ringi kihutavate hulludena, kes otsivad esimest võimalust terroriaktiks. See ei ole ju islam.



Fanaatiliste liikumiste uurijad on seisukohal, et sobivate tingimuste korral võib iga inimene sattuda või kujuneda mõne fanaatilise grupi liikmeks. See ei pruugi olla jäik ja reljeefne otsustus, vaid võib olla sujuv areng. Levinud on arvamus, et fanaatiliste gruppide liikmed on «kiiksuga» või neil on mingi varjatud agenda, mida nad teiste fanattidega koos ellu viivad.



Uurimused näitavad, et enamikus rohkearvulistes fanaatilistes gruppides on liikmeid kõigist sotsiaalsetest kihtidest ja igasuguse haridustasemega. Pole õnnestunud tuvastada n-ö potentsiaalse fanaatiku prototüüpi. Me kõik võime olla ühel hetkel mingis grupis astumas üle piiri.



Üks fanaatilise grupi olulisi tunnuseid on sulgumine ja klammerdumine ühe idee külge. Fanaatikud ei ole realistid, vaid illusionistid. Nad ei suhtle tegeliku maailmaga ega otsi lahendusi tegelikele probleemidele, vaid loovad suletud keskkonna, milles defineeritakse tegelikkus ümber ja siis hakatakse endaloodud probleeme lahendama.



Fanaatiline grupp võib hõlmata kogu ühiskonda (näiteks Põhja-Korea) või ka väiksemat gruppi ühiskonnas (näiteks neonatsid). Usufanatismi teemal oleme viimasel ajal lugenud, kuidas näiteks Venemaal eralduvad usulised kolooniad ühiskonnast ja ajavad oma asja.



Fanaatilise grupi tekke tingimuseks on karismaatilise liidri olemasolu. Tavaliselt tõstetakse see liider Jumala positsiooni. Temaga ei vaielda, tema seisukohti ei vaidlustata, vaid võetakse kui lõplikku tõde. Psühholoogid ütlevad, et suure juhi fenomeni aluseks on psühholoogiline projektsioon. See tähendab, et tegelikult loob grupp ise endale juhi, lugedes tema isikusse sisse oma alateadlikud soovid ja tungid.



Olukorras, kus inimesed on kaotanud lootuse, kus nad on jäänud ühiskonnast välja või kus nende pühamaid väärtusi on rüvetatud, kujuneb liikumine, mille juhis nähakse kõigi raskuste leevendajat, vaenlasele kättemaksjat ning uute ideede võiduleviijat. Sealjuures võib imejuht olla objektiivsetelt näitajatelt üsnagi keskpärane isiksus.



Suure juhi tekkele ja fanaatilise järgijaskonna kujunemisele aitavad kaasa intensiivsed kollektiivsed tunded. Näiteks häbi, alandatuse, aga ka jõu või üleoleku kogemine. Kui massid elavad läbi tugevaid tundeid, siis on vaja mingit sotsiaalset vormi nende tunnete kanaliseerimiseks ja väljendamiseks. Paljudes fanaatilistes gruppides kujunevad nende tunnete väljendamiseks oma rituaalid. Rituaalidest kolm on suhteliselt tähtsamad. Need on liikmeks arvamise rituaal, täiuslikuks saamise rituaal ja lahkumisrituaal. Esimesel juhul tunnistatakse liige omaks. Teisel juhul antakse teada, et liige on jõudnud küpsele tasemele grupis. Kolmas rituaal on seotud tavaliselt häbistamise ja hukkamõistuga, sest õigest asjast üks normaalne inimene ju niisama ei loobu.



Idee ja juhi ümber koondumine tekitab fanaatilises grupis suhteliselt suure ühtekuuluvustunde. Individualistlikus, ebaselgete väärtustega ja tulevikuperspektiivita ühiskonnas võib fanaatiline grupp kujuneda selle liikmetele tõeliseks oaasiks.



Nähtust, et inimene tunneb grupi läheduses oma stressi alanevat, nimetatakse lõõgastus-efektiks. Fanaatilises grupis pühendutakse mingile ideele või tegemisele ja jäetakse isiklikud probleemid kui vähetähtsad kõrvale. Mingist hetkest võib inimesele hakata grupis rohkem meeldima kui elus väljaspool seda. Psühholoogina olen kohanud kurbi lugusid, kuidas inimesed ei saa oma isikliku ja ühiskondliku eluga enam vastutustundlikult hakkama. Nad muutuvad otsekui grupinarkomaanideks.



Suletus, suur ühtekuuluvustunne, emotsionaalne lähedus ja suure juhi eeskuju kujundavad fanaatikutel välja oma arusaamise tegelikkusest. Laias laastus võib nende sõnum olla suunatud kas individuaalsele heaolule või sotsiaalsetele muudatustele.



Ühiskonda teisendada püüdvad fanaatilised liikumised näevad siiski ette ka koha isiklikule heaolule. Sealjuures puudutab see heaolu siiski vaid mingit väiksemat rühma, kes on fanaatikute ideedega solidaarsed. Võidu saabudes on vaenlased kas hävitatud või lakanud olemast. Kui tuleb kommunism, siis kapitalistidel pole lihtsalt enam kohta ega tähendust.



Fanaatiline grupp loob oma normid ja maailmapildi. Selles grupis olles muutub maailm seletatuks ja harmooniliseks. See, mis tavatingimustel tundub olevat taunitav või küsitav, muutub ihaldatuks ja põhjendatuks. Nii võidakse võrdsuse kui õilsa idee nimel hävitada eraomand; vabaduse kui ülima väärtuse nimel hävitada kõik, kes räägivad korrast või piiridest. Fanatismile on omane luua vaenlase kuju ja sellega sõdida. Vaenlane võib olla nii tegelik kui ka kujuteldav. Sõda vaenlase vastu on aga alati reaalne, koos kahtlustatavate ja ohvritega. Näiteks natsionaalsotsialistid pidasid Saksamaa hädades süüdlasteks juute.


Kommunistid olid hädas rahvusvahelise imperialismiga. Paremäärmuslased sõdivad vasakpoolsete vastu.



Fanaatiline grupp mõjutab tugevalt inimese väärtushinnanguid, mõtlemist ja käitumist. Paljude fanaatikute jaoks jääb dilemmaks fanaatiliste ideede sobimatus argiellu. Seda vastuolu võidakse lahendada erinevalt.



Üks tee võib olla n-ö pühapäevafanatism – grupiga suheldakse põgusalt mõne aja tagant. Teisel juhul elatakse kaksikmaailmas. Kolmandad pühenduvad aga täielikult grupi ideede järgimisele.



Pühendunud omandavad uue enese- ja maailmamõistmise. Subjektiivselt elatakse seda läbi kui puhastumise ja ümbersündimise kogemust. Näiteks on Hiina kultuurirevolutsiooni aegsetes poliitkolledžites kirjeldatud protsessi, kus õpilased ütlevad lahti oma kontrrevolutsioonilisest minevikust ja vanematest ning pühenduvad uute inimestena rahvamajanduse kommunistlikule ülesehitamisele.



Ükski grupp pole igavene, ka fanaatiline mitte. Liikmete jaoks võib grupis osalemine lõppeda eri viisidel. Selleks võib olla ise lahkumine, minemasaatmine, grupi hääbumine või väljanõustamine. Seda viimast protseduuri on hakatud nimetama deprogrammeerimiseks, mis tähendab fanaatiku sunniviisilist grupist väljanõustamist. Protseduuri tehnika ja moraalsed põhimõtted on tekitanud palju ägedaid vaidlusi. Mis õigus on teisel inimesel, perekonnal või ühiskonnal dikteerida kellelegi, missuguses grupis ta osaleb? Paljudel juhtudel sekkutakse vaid siis, kui grupp on oma liikmetele või ühiskonnale otseselt ohtlikuks muutunud.



Grupist lahkuja hingeseisundit on püütud kirjeldada mõistega kultusjärgne sündroom. Inimesed, kes on elanud intensiivset fanaatilist grupielu, tunnevad pärast lahkumist teatud tundeid. Iseloomulikumad nendest on emotsionaalse tühjuse tunne, mis tekib läheduse ja elurütmi häirumisest. Põetakse kaotusvalu, mis on loomulik reaktsioon lähedaste suhete katkemisele. Võib esineda ka süütunnet, kuna arvatakse end vastutavaks suhete purunemise ja ideede mitteteostumise eest. Esineb ka otsustus- ja enesehinnanguprobleeme.



Seega on fanatism üks inimkäitumise tahke. Me kõik võime mingis ideoloogias või tegevuses astuda üle piiri – saada fanaatikuks. See aga ei tähenda, et me ei võiks hakata kaalujälgijaks, astuda parteisse või pühenduda margikogumisele. Kõike saab ju teha tasakaalukalt ja mõtestatult, arvestades tegelikke suhteid ja protsesse meis ja meie ümber. Parim tunne on realiteeditunne.