Heljo Pikhof: ämber külma vett tukkuvale tööturupoliitikale

Heljo Pikhof. Foto: SDE

Meie tukkuvale tööpoliitikale oli majanduskriis otsekui ämbritäis külma vett. Aktiivsetele tööturumeetmetele on Eesti panustanud teiste Euroopa Lidu riikidega võrreldes kõige vähem – alla 0,1 protsendi SKTst. Kusjuures ära ei ole suudetud kulutada isegi selleks ette nähtud Euroopa Sotsiaalfondi raha.

Nüüd peame ükskord ometi tõele silma vaatama: töö kaotamine ei ole inimese isiklik mure, vaid kogu ühiskonna probleem. Ka leivata jäänud inimesel on toita pere, koolitada lapsed ja maksta eluasemekulud.

Kriisiaeg on näidanud, et sisuliselt on meie – ka nn aktiivsed – tööturumeetmed olnud passiivsed, suunatud tagajärgede leevendamisele ning piirdunud enamasti abiraha ja hüvitiste maksmisega. Isegi selleks, et end töötuna arvele võtta, peavad inimesed läbima bürokraatia kadalipu. Töövahendus on leebelt öeldes tagasihoidlik, mööda infostendi kuulutustes näpuga järge ajada on pahatihti töö kaotanu ainuke rõõm. Tööotsijad ja tööandjad ei usalda suurt tööturuametit ning püüavad hakkama saada omal käel. Pealegi puudub meil vähegi vettpidav ülevaade tööturu vajadustest.

Aktiivsetest tööturumeetmetest on abi murdosal tööotsijatest. Ümber- ja täiendusõpe on pigem müüt kui tegelikkus: seda tuleb oodata kuid, teinekord pool aastat või kauemgi. Ometi teame, et kui inimene kolme kuuga tööd ei leia, saab tal jaks otsa ja ta kipub kõigele käega lööma.

Koolitussüsteem on jäik: ümberõpet pakutakse liiga kitsale sihtrühmale – ainult registreeritud töötutele – ja liiga lühikest aega – keskmiselt vaid 172 tundi, ehkki seadus lubab kuni aastast koolitusaega.

Tööturuteenuste hankimine on ülereguleeritud. Üksainus näide. Praegu on kõige suurem tung keevitajate kursustele, sest Harjumaal on pakkuda tööd paarisajale keevitajale. Välja jõutakse õpetada kolmkümmend keevitajat kuus, oma järge tuleb oodata terve igavik, sest koolituse riigihanke korraldamisest kursuse lõpuni kulub umbes üheksa kuud.

Tegelikult peab töötuna arvele võtmine muutuma lihtsaks, töötuna jätkamine keerukamaks. Nii mitmedki lõksud tuleb valla päästa. Näiteks ei lase praegune kord tegelda sundpuhkusel viibijate ega osaajaga töötajatega, koolitada hääbuva tööstusharu ja/või koondamisohus töötajaid. Teisisõnu, ühtainukestki sammu ei saa ette mõelda. Abiraha ja töötuskindlustuse hüvitise saajad, vanemapalga ja ennetähtaegse pensioni saajad ei julge võtta endale poolikutki tööotsa, et mitte kaotada oma nappi sissetulekut. Miks ei võiks neile lubada osalist töötasu ja osalist hüvitist?

Ennetustööd ja paindlikkust on vaja igal sammul: eraldi lähenemist ja individuaalset tööotsimiskava nii noortele kui vanematele, nii liht- kui oskustöölistele, jah, ka valgekraedele. Selge see, et kõrgesti haritud endine tippjuht keevitajaks või korstnapühkijaks ei lähe – ta ei saa selle tööga lihtsalt hakkama. Seni ei ole ta sellegagi hakkama saanud, et astuks üle tööturuameti ukse. Aga häda ajab härja kaevu. Kui ka tööandjad õpivad usaldama töötukassat, kui käima on lükatud lisaks korralik töövahendusportaal, peaksid valgekaraedki töötukassat õnnistama.

Lisavõimalusi tuleb luua ka lastega peredele, kelle ainus toitja on kaotanud töö. Olgu selleks kas või siis mingi eelisjärjekord ümberõppeprogrammis või uue töökoha leidmisel.

Sõnades aktiivne tööpoliitika peab muutuma aktiivseks ka tegelikult. Inimene peab saama teha tööd, et end inimesena tunda.

Riigil tuleb haarata härjal sarvist ning koos sotsiaalpartnerite ja töötukassaga alustada kohe uue tööhõiveprogrammi ettevalmistamist. Mõndagi saab ära teha, toetades neid ettevõtteid, kes kitsaste olude kiuste hoiavad inimesi tööl, loovad uusi töökohti, ja kindlasti tuleb kaotada tasemekoolituselt erisoodustusmaks. Viivitada ei tohi kogu kontseptsiooni ümbermõtestamisega, et muuta tööturuteenuste ja -toetuste seadus paindlikumaks.

Nüüdsama andis Euroopa Komisjon head nõu: järsus languses majanduse päästerõngana tuleks pruukida investeeringute suurendamist täiendus- ja ümberõppes. Kui on väljapääs neile, kes panustavad aktiivsetesse tööturumeetmetesse kümme korda rohkem kui Eesti, siis mis veel rääkida meist, kes me selles osas oleme ELi punase laterna rollis.

Kas või seesama tööjõu koolitamise vajadus, milleta majandus iial areneda ei saa, näitab selgelt kätte ka tarviduse muuta maksupoliitikat tervikuna.

Meiegi elame vananevas ühiskonnas, kus ei ole lörtsida ainsatki töökätepaari ja kus sotsiaalvaldkonna kulud nagunii aasta-aastalt suurenevad. Praegu veel on meil kasutada 12 miljardit krooni Euroopa maksumaksja raha aastas. Õige pea saab seegi otsa.