Mairo Rääsk: meelelahutus muuseumis

, maanteemuuseumi juhataja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mairo Rääsk
Mairo Rääsk Foto: Erakogu

Eesti Maantee­muuseumi juht Mairo Rääsk kirjutab, et muuseumid konkureerivad aina enam teemaparkide ja külastus­keskustega meelelahutuse osana ja vaba aja veetmise paikadena.

Kolmkümmend või rohkemgi aastat tagasi unistas legendaarne maanteelane Aadu Lass, et Eestimaal sünniks koht, kus teede-ehitus ja ajalugu kujuneks uurimist, hoidmist ja eksponeerimist väärt kohaks.

Ometi tuli ideel lasta paarkümmend aastat settida, kuni Eesti Maanteeameti algatusel otsustati 2000. aasta juulis peetud muuseumi asutamisseminaril luua Varbusele, Eesti ühte paremini säilinud postijaamakompleksi, Eesti Maanteemuuseum.

Kaheteistkümne aastaga on muuseumi kogud märkimisväärselt kasvanud, arenenud on teadustöö ning muuseumipedagoogika. Avalikkuse seisukohast on enim silma jäänud maanteemuuseumi kardinaalselt muutunud ekspositsioonikeskkonnad, mis on tunnustust kogunud nii Eestis kui ka välismaal.

Muutustest hoolimata on eesmärk jäänud samaks: olla Eesti maanteede ajalugu kajastava materjali kogumise, uurimise ning üldsusele vahendamise keskus nii teaduslikel, hariduslikel kui ka meelelahutuslikel eesmärkidel.

Muuseumi arengu taga on selle loomisest peale seisnud maanteeamet. Kui esmapilgul võib riigiameti, mille peaülesandeks on teede ehitamine ja hooldamine, initsiatiiv mäluasutuse asutamisest näida küsitavana, siis teemasse süüvides saadakse aru, et tegemist on väga tänuväärse ja eeskuju vääriva algatusega.

Siinkohal ei pea ma silmas mitte niivõrd Eesti tehnikapärandi säilitamisest, uurimisest ja tutvustamisest saadavat kasu meie tehnikaloole – see on ilmselge –, kuivõrd asjaolu, et muuseum harib erinevate tegevuste ja seoste kaudu liiklejaid teede ja liikumisviiside arengu küsimustes.

Traditsioonilise arusaama kohaselt peetaksegi muuseumit eeskätt mäluasutuseks, kultuuripärandit koguvaks ja säilitavaks institutsiooniks. Sõnaga turism assotsieeruvad aga vaba aja ja meelelahutusega seonduvad tegevused.

Kultuuriministeeriumi tellitud kahe kultuuritarbimisuuringu põhjal (aastatel 2003 ja 2006) külastavad Eesti elanikud muuseume kõige rohkem meelelahutuse ja vaba aja veetmise eesmärgil (üle 80 protsendi). Seega ei erine üldises plaanis muuseumid külastaja jaoks teistest vaba aja veetmist pakkuvatest kohtadest.

Nii kuuleme külastajaid üsna tihti esitamas küsimust: kas maanteemuuseum on teemapark? «Teil on siin lihtsalt nii huvitav,» tuuakse tavapäraseks põhjenduseks.

Kuidas saaks kultuuripärandit koguv institutsioon säilitada nii oma algsed eesmärgid kui ka muutuda atraktiivseks sadade vaba aja veetmise võimaluste seas? Viimaste aastakümnete jooksul aset leidnud ühiskondlikud, majanduslikud, sotsiaalsed ja tehnoloogilised muutused on avaldanud järjekindlalt mõju ka muuseumimaastikule.

See on suunanud muuseume oma seniseid positsioone ja väärtushinnanguid ümber mõtestama ning muuseum kui institutsioon on järjest enam muutunud külastajakesksemaks, külastajat enam väärtustavaks kohaks.

Ajaga kaasas käimiseks tuleb muuseumitelgi pingutada senisest enam. Peale kasvavad digiajastu põlvkonnad lähenevad muuseumile samade ootustega nagu keskkonnale, milles nad iga päev tegutsevad.

Vaba aja sisustamiseks on mitmeid võimalusi ning selleks, et külastajad muuseumi teiste valikute seast üles leiaksid, on vaja pidevalt tööd teha ja leidlikkust ilmutada. Uudsuse moment on seejuures väga oluline, kuid see ei tähenda alati mõnd moodsat tehnilist erilahendust, vaid pigem uusi seoseid ja rakursse teemade avamisel.

Hea näide on Horvaatia «Purunenud suhete muuseum» – seal käsitletavad isiklikud kogemused ning tegelemine emotsioonide ja väärtusega on pälvinud rahvusvaheliselt laia kõlapinda.

Usaldusväärsus on suuremaid erinevusi, mis muuseumil võrreldes teiste vaba aja veetmise võimalustega on. Muuseumid ei tohi kergelt järele anda ahvatlusele keskenduda üldise külastus- või omatulunumbri huvides ainult populaarsete teemade käsitlemisele.

Eestlased on oma meelelaadilt pigem alalhoidvad kui uuendajad. Meile meeldivad vanad asjad ja seetõttu oleme oma kultuuripärandit möödunud sajandi keerulistest üheksakümnendatest hoolimata võrdlemisi hästi säilitada suutnud. Lisaks kultuuripärandi riiklikele institutsioonidele, leidub Eestis hulgaliselt eramuuseume.

Viimastel aastatel on Euroopa Regionaalarengu Fondi toel piirkondade konkurentsivõime tugevdamise programmi alt jagatud suuremahulised toetused lisanud siinsele kultuurimaastikule uue nähtuse külastuskeskuse või teemapargi näol. Peaaegu igas Eesti maakonnas asub vähemalt üks selline.

Kultuuri- ja ajaloo tutvustamise ning selle väärtustamisega tegelevate teemaparkide ja keskuste vajalikkuses pole põhjust kahelda, küll aga paneb see muuseumid senisest rohkem külastaja huvi nimel pingutama. Külastajate ootused muuseumidele on külastuskeskuste ja teemaparkide mõjul liikunud veelgi suurema avatuse ja külastuselamuse poole.

See kõik on kahtlemata oluline, kuid siinkohal ei tohiks tähelepanuta jätta ka muuseumi kui institutsiooni koguvat, säilitavat ning uurivat rolli, mis kipub üsna tihti tähelepanu alt välja jääma.

Selles osas saavad kõige rohkem teha just muuseumid ise, tõstatades diskussioone muuseumi kui institutsiooni rolli üle Eestis ning selgitades, et muuseumi tegevus ei piirne üksnes külastajatega, vaid tegevusväli on palju mitmetahulisem. Ka peaksid muuseumid õppima oma tugevusi teadustöö ja rikkalike kogude osas senisest paremini välja tooma ja rakendama.

Kultuuriminister Rein Lang, kelle valitsemisalas asub enamik muuseume, on nentinud, et Eesti riigil puudub ülevaade, millega muuseumid täpselt tegelevad ja mida koguvad. Laskumata siinkohal kultuuriministri väljendatud seisukoha sisulisse analüüsi, näib, et selgelt formuleeritud põhimõtted muuseumi institutsiooni olemuse ja toimimise kohta on muuseumitele arengu seisukohast hädavajalikud.

Mida täpsemalt seab muuseum oma eesmärgid kogude komplekteerimise ja eksponeerimise printsiipe teab ning mida oskuslikumalt ja professionaalsemalt muuseumis peituvat potentsiaali välja toob, seda tõenäolisem on, et uudishimulikud külastajad koputavad aina sagedamini uksele. Mäluasutuse vinklist vaadatuna on päris tore, kui väike põnn isa varrukast sikutab ja palub: «Lähme suvel ikka korraks maanteemuuseumist ka läbi!»

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles