Inglismaal viidi läbi küsitlus uurimaks lugemisharjumusi. Enamik küsimustest olid tavapärased: palju ostetakse, palju loetakse jne. Siiski, oli üks küsimus, mis äratas laiemat tähelepanu ja mille vastused kutsusid esile spekulatsioone ja edasiarendusi.
Küsimus puudutas valetamist. Selgub, et 65 protsenti vastanutest on valetanud end rohkem lugenuks, kui nad tegelikult on.
Tulemustele järgnes arutelu vääramatult alla käivast lugemiskultuurist, raamatuajastu lõpust. Mida aga pigem tulemustest järeldada saaks, on lugemise jätkuv prestiižikus. No mõelge ise: kui miski ei oleks piisavalt oluline, ei vääriks see ka valetamise vaeva.
Seda järeldust toetab ka raamatute nimekiri, mille kohta kõige enam valetatakse. Selgus, et kõige enam valetati end lugenuks George Orwelli «1984» (42 protsenti vastanutest), sellele järgnevad Tolstoi «Sõda ja rahu» (31 protsenti) ning James Joyce «Ulysses» (25 protsenti).
Kui valetamisega püütakse enamasti suurendada oma sotsiaalset sobivust, tähendab see, et on raamatuid, mille lugemine on normiks, ja sellest kõrvale kaldumist kardetakse. (Hea raamat, mida selle teema kohta lugeda, on eelmisel aastal ilmunud Pierre Bayardi «Kuidas rääkida raamatutest, mida me pole lugenud?»). Kultuuri puhul, mis näeb ühena ühisnormidest loetud raamatuid, oleks vale rääkida raamatuajastu lõppemisest, isegi kui lugemine ongi vähenenud.