Eesti Välispoliitika Instituudi juhatuse liige Erkki Bahovski kommenteerid Postimehe arvamusportaalis Süüria kodusõja olukorda ning leiab, et kui Bashar al-Assadi võimult kukutamine on peaaegu kindel, siis konflikti lõpliku lahenduseni võib kuluda aastakümneid.
Ma ei usu, et Assad jääb võimule. Siis on Süüria end väga selgelt mänginud rahvusvahelisse isolatsiooni, kui Assad jääb võimule, on päevselge, et lääneriigid ei suhtle enam Süüria valitsusega, sellest ei tule mitte midagi välja. See, kui ta lahkub, ei tähenda, et konflikt ei võiks jääda ikkagi püsima. Ma arvan, et siin mingit lahendust ei pruugi tulla enne kümmet-kahtkümmet aastat.
On võimalik ka variant, et Assad kukutatakse, lahkub võimult või läheb teise riiki aga konflikt jääb vinduma. Ega ka Liibüas pole saabunud mingit õitsengut või stabiilsust, Gadaffi on läinud, aga pinged on seal jätkuvalt alles. Egiptuses samamoodi – Mubarak on nüüd kohtu all ja vaevu elus aga pinged on ikkagi üleval. See ei ole lääne demokraatiatega võrreldav, kus tuleb uus valitsus ja riik jätkab rahulikku elu. Süürias on veel tegemist võimaliku usukonfliktiga, kuhu on segatud šiiidid ja sunniidid, kes saavad mõlemad välisriikidelt abi. Kui usukonflikt on Süürias vallandunud, siis võib see kodusõda miilama jääda aastakümneteks.
Selline vinduv konflikt tähendaks Euroopa Liidule, et üks murekolle tuleb juurde. On ju selge, et inimesed sealt põgenevad. Paljud põgenikud on praegu juba Türgis. Kui konflikt suudetakse kuidagi vaigistada, siis see tähendab, et tuleb anda äärmiselt palju humanitaarabi. Eks Euroopa Liit, mis asub Süüriale geograafiliselt kõige lähemal, on selleks ju omamoodi kohustatud. Praegu ei saa humanitaarabi anda, kuna seda ei saa saata piirkonda, kus käib parasjagu sõjategevus, see on välistatud. Seetõttu võiks kodusõda kiiresti lõppeda, et abi kohale jõuaks. Laiemalt tähendab see, et Lähis-Ida konflikt muutub aina keerulisemaks. Süüria on ju Iisraeli väga leppimatu vastane olnud ja Assadi režiimile ei pruugi tulla mõõdukamat järglast vaid võib tulla ka karmim järglane, kes pooldab Iisraeli suhtes veelgi karmimat kriitikat. See muidugi tähendab, et lääne tähelepanu läheb järjest rohkem sinna. Praegu on tegelikult ka see probleem, et Euroopa Liit on majanduslikult nii nõrk, et ei suuda projitseerida sinna oma võimu ja raha, mida EL võib-olla kümme aasta tagasi oleks suutnud. Ja kui seal on Venemaa huvid ja Venemaa oma trumbid ja kaardid, siis on neil võimalik läänelt mingeid asju välja pressida.
Ilmselt järgib Hiina ÜRO Julgeolekunõukogus Süüria-vastase resolutsiooni küsimuses seda, mida teeb Venemaa. Ma ei usu, et Hiinal oleks seal omaette poliitikat. Kui Venemaa vastuseis suudetakse kuidagi lahendada, siis ilmselt annab järele ka Hiina. Venemaal on siin selged sise- ja välispoliitilised põhjused. Sisepoliitiliselt muidugi see, et eks Venemaa juhtkond käsitleb neid araabia revolutsioone teatud jätkuna värvilistele revolutsioonidele, mis siis toimusid Gruusias, Ukrainas, Kõrgõzstanis ja Moldovas, mida siis väga valuliselt Kremlis tajuti. Arvatakse, et araabia kevad on selle jätk, aga tegelikult on need küllaltki erinevad protsessid. Mõte on ju selles, et rahvas tänavalt kukutab oma valitsejad. Eks Venemaa juhtkond karda, et see mudel ka Süürias läbi läheb.
Teiseks muidugi see, et Venemaal on seal omad sõjalised ja ka majanduslikud huvid. Nad on ju tarninud Süüriale relvi, Venemaal on seal oma laevastikubaas, ainus, millel on juurdepääs Vahemerele. Teine põhjus on see, et lääs ei ole ilmselt suutnud Venemaale maha müüa mingisugust lahendit, mida Venemaa saaks ÜRO Julgeolekunõukogus Süüria-vastase resolutsiooni poolt hääletamise eest. Ilmselt pole need tingimused, mis lääs on Venemaale pakkunud piisavad olnud, muidu poleks Venemaa nii väga vastu. Mingil momendil ületab Venemaa vastuseis kriitilise piiri, sest kui kodusõda jätkub ja Assadi režiimi jäikus saab järjest rohkem nähtavaks ning rahvusvaheline üldsus ei sekku Venemaa jätkuva vastuseisu tõttu, siis jääb Venemaa ise järjest rumalamasse olukorda. Ehkki infot toimuvast on äärmiselt vähe, siis hukkunute arv on ju ikkagi üldiselt teada. Siis on ka mingil momendil mõeldav, et Venemaa annab järele. Ma arvan aga, et seda tehakse mingisuguse kaubana – Venemaale kas lubatakse midagi või pannakse ta fakti ette.
Praeguses infopuuduses ei saa me välistada, et Süürias läheb käiku Liibüa mudel, et Assad kukutatakse seest. Siis on tegemist juba täiesti uue reaalsusega ning seda kuidas Venemaa siis käituks me ei tea.
Süüria on Liibüast erinev riik, näiteks on see palju suurem oma rahvaarvu poolest. Süürias on ka rohkem erinevate riikide huve, seetõttu on seda konflikti suhteliselt keeruline hinnata. Liibüas olid pooled võib-olla selgemini eristatavad ning toetus lääne poolt jõudis ka selgemini kohale. Süürias on teatavasti ummikseis ja konflikti pikkuse ennustamise teeb väga keeruliseks see, et riigist ei tule peaaegu üldse adekvaatset informatsiooni. Kindlasti välisriigid saavad seda oma agentide ja mõne saatkonna vahendusel, aga muidu on seda äärmiselt keeruline teha. Lai avalikkus tegelikult ei tea, mis Süürias toimub - kas uskuda opositsiooni või uskuda võime. Liibüas oli ju teatav moment, kus kontroll osa riigi üle läks opositsiooni kätte, kuhu siis said tulla lääne ajakirjanikud, et neid sündmusi vahendada. Aga Süürias kontrollib piiri ja riiki tervikuna ikkagi valitsusvõim. Selles mõttes on asi väga keeruline. Lisaks muidugi suurriiklikud huvid, mis seal põrkuvad.
/nginx/o/2023/01/08/15068012t1h3ce3.jpg)