Hanso: Assadi kukutamisele võib järgneda usuline kodusõda

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Hannes Hanso
Hannes Hanso Foto: Elmo Riig / Sakala

Bashar al-Assad ei saa Süürias võimule jääda, kuid kodusõda võib riigis režiimi langemise järel religioossete erimeelsuste pinnalt hoopis eredama leegiga põlema süttida, kirjutab rahvusvahelise kaitseuuringute keskuse teadur Hannes Hanso Postimehe arvamusportaalis.

Ma ei usu, et al-Assad suudaks tänaseks toimunud sündmuste taustal enam võimule jääda. Erilisi valikuid selles küsimuses enam ei ole ka - teda ootab kas Liibüa Gaddafi saatus, Iraagi Saddami saatus või Tuneesia Ben Ali taoline eksiili põgenemine. Viimase variandi jaoks on talle järgi jäänud väga vähe liitlasi või sõpru.

Olgem ausad, täna on ikka üsna raske näha, et Assadite perekond suudab pikemas perspektiivis võimule jääda. Al-Assadi kadumine kindlasti Süüria-sisest konflikti eri kogukondade vahel ei lõpetaks. On väga tõenäoline, et koos võimuperekonna lahkumisega laguneb koost ka erinevate religioossete gruppide - sunniitide, šiiitide, druužide, kristlaste - vahel valitsenud tasakaal. Meeldib al-Assad meile või mitte, aga väga selgelt religioosselt lõhenenud riik on olnud kõikvõimalike vähemuste suhtes võrdlemisi tolerantne. Eeldada võib, et konflikt jätkub teistel põhjustel ja just religioosseid jooni pidi. Teistes araabia riikides aset leidnud revolutsioonid on näidanud, et kiireid lahendusi ei ole. Kindlasti ei maksa loota, et Süürias tuleb nö post-Assadi perioodil võimule demokraatlik ja läänesõbralik võim. Risk on, et võib juhtuda täpselt vastupidine.

Praegu käimasolevat konflikti Süürias saab Liibüa möödunud aasta sündmustega võrrelda ainult osaliselt. Selge on see, et mõlemaid rahvaid ajendas oma pikaajaliste ja autoritaarsete võimurite - Al-Assadi ja Gaddafi (ja nende perekondade)- vastu üles tõusma teistes regiooni riikides aset leidnud ja edukad rahvarevolutsioonid. Mõlema riigi puhul on tegu araabia riigiga, kus enamus elanikkonnast on sunniidid. Seetõttu võime rääkida sündmustest, mis leidsid aset või on veel toimumas sarnases poliitilises ja religioosses ruumis.

Erinevusi on kahe olukorra vahel on palju. Esiteks, Liibüa puhul saavutati rahvusvaheline konsensus konflikti sekkumiseks ka ÜRO tasandil. Kehtestati lennukeelutsoon, rahvusvahelised jõud sekkusid ka relvastatult, valitsusvastaseid varustati nii relvastusega kui saadeti ka nõustajaid jne. See tagas pideva ja mõjuva rahvusvahelise toetuse konflikti Gaddafi vastasele osapoolele. Süüria traagiliste sündmuste nii pikk venimine on vähemalt osaliselt põhjustatud ka sellest, et konsensust sõjaliseks sekkumisteks ei ole Hiina ja Venemaa vastusesisu tõttu suudetud saavutada. Ka teiste riikide pingutused selles küsimuses on jäänud pigem käreda sisuga retoorika kui reaalse ja otsustava tegevuse tasandile.

Teine oluline erinevus Liibüa ja Süüria kodusõdade vahel on see, et Süürias ei ole valitsusvastased suutnud mingit arvestatava suurusega riigi osa täielikult ja püsivalt enda kontrolli alla võtta. Liibüas juhtus see päris konflikti alguses. Esimesed märgid murrangust ilmnevad alles nüüd kui konflikt on juba kaua üle aasta kestnud.

Kolmas oluline erinevus on see, et Süüria tänane riigijuht Al-Assad päris võimu oma isalt ning esindab üsna väikest religioosset vähemust alaviite. Neid on riigis vaid 10-12 protsenti elanikkonnast. Gaddafi oli sunniit nagu ka valdav enamus liibüalasi.

Neljas, ilmselt mitte vähetähtis komponent konflikti arengu juures on see, et Liibüa on vähese rahvaarvuga ent maavarade poolest väga rikas riik. Süürias on nafta ja gaas samuti olemas, kuid me ei saa kindlasti rääkida rahvusvahelise kaalukategooria tegijast.

Olen ise Süürias käinud. Võin öelda, et sellist isikukultust nagu selles riigis on väga vähestes maailma riikides. Kui isikukeskne võim mureneb, siis on probleemiks töötavate institutsioonide puudumine. Kui aastakümnete jooksul ei ole keegi tohtinud ise mõelda ja otsustada, siis sellisel taustal ongi korralikult ja demokraatlikult toimivat riiki raske üles ehitada. Verine kodusõda ja sellele järgnev valu ainult raskendavad olukorda.

Süüria puhul on mängus rohkem kui lihtsalt üks riik. Süüria rolli regiooni arengutes laiemalt ei tohi alahinnata kuna tegu on nii NATO (Türgi) kui ka Iisraeli piiririigiga. Pole võimatu, et tulevikus saab Süüriast ka EL piiririik. Seda muidugi juhul kui Türgil lubatakse EL-iga ühineda. Süüria on väga selgelt välja joonistunud kui tuumaambitsioonidega Iraani regionaalne liitlane. Kas Iraan suudaks ka režiimivahetuse puhul sooje suhteid säilitada on praegu vara öelda. Peale massiivset, inimkaotusterohket ja ülikallist sõjalist sekkumist Iraagis on selgeks saamas, et Iraani ja šiiitide roll hoopis suurenes mitte ei vähenenud. Tänaseni on lääneriikide isu reaalselt Süürias sekkumiseks olnud väike. Pole võimatu, et konflikti eskaleerumine toob sellesse muutuse - usun, et vara on välistada, et näiteks mingit NATO sekkumist ei tule. On sekkutud ka palju kaugemal. Kui see peaks toimuma, siis usutavasti oleks ka Eesti üks osa sellest protsessist.

Riigid, kes ise kõige rohkem muutusi kardavad on ka kõige aktiivsemad status quo kaitsjad. Seda võib öelda nii Vene kui Hiina puhul. ÜRO Julgeolekunõukogu on seetõttu Süüria küsimuses selgelt lõhki. Venemaa kardab oma suhteliselt lähedase liitlase kadumist. Pole just palju Vahemere-äärseid riike, kes lubaksid Venemaal oma sadamat mereväe baasina kasutada. Süüria seda oma rannikulinnas Tartus'is lubab. Venemaa müüb Süüriale arvestatavaid koguseid relvastust. Tuhanded Süüria ohvitserid on kunagises NSVL-is õppinud, ilmselt seletab ka see teatud lähedust. Hiina pelgab välist sekkumist ükskõik, mis riigis aset leidvasse konflikti kuna sellised pretsedendid võivad olla eeskujuks Hiina enda rahuolematutele ühiskonnagruppidele ja vähemusrahvustele. Kindlasti pole Hiina huvitatud USA mõjuvõimu kasvust, olgu see Lähis-Idas või mujal.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles