Juhtkiri: Silvergate muutusteta

Postimees
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Urmas Nemvalts.

«Las koerad hauguvad, karavan läheb edasi»

See ülekasutatud idamaine vanasõna kirjeldab Eesti poliitikas mitte-toimuvat väga täpselt. Eile möödus kaks kuud päevast, mil Reformierakonna liige, endine riigikogulane Silver Meikar erakondade rahaasjad Postimehes avalikkuse ette tõi: kuidas ta annetas peasekretär Kristen Michali ettepanekul erakonnale tundmatu päritoluga raha.

Ent kas Michal on justiitsministri toolist loobunud? Ei! On ta vähemalt käinud ülekuulamisel? Veel mitte, küll on aga juba teada, millal Michalit ja varem erakonna büroos töötanud riigikogu liiget Kalev Lillot keskkriminaalpolitseisse oodatakse – 30. juulil. Ja seda kahtlustatavatena, mitte tunnistajatena. Enesekindlus, millega Michal sellele vaatamata ametis püsib, põhineb ilmselt veendumusel, et tõestada nagunii midagi ei suudeta.

Kas toimub Eestis tuline arutelu erakondade rahastamise üle, et säärast rahapesu vältida? Muidugi mitte! Küll aga väldivad erakonnad jätkuvalt seda teemat. Kas on vähemalt Reformierakonna juhid tunnistanud, et probleem on olemas? Loomulikult ei! See tähendaks süü omaks võtmist. Küll aga on Michal vahepeal välja tulnud mastaapse riigireformi kavaga.

Silvergate’i summutamine erakondade poolt seda lihtsalt ignoreerides ei kahjusta mitte ainult erakondade usaldusväärsust – nende maine on vilets juba nagunii. Selline käitumine kahjustab ka riigivalitsemist tervikuna.

Esiteks seab see koalitsioonierakondade igasuguse tegevuse kahtluse alla, sest kuni rahastamisprobleemid lahenduseta püsivad, seni nähakse igas võimuparteide ettevõtmises kondi viskamist rahvale, et Silvergate’ilt tähelepanu kõrvale juhtida. Siseministeerium on pentsiku tõtlikkusega asunud takistama salakütuse vedu Venemaalt, kuid umbusus, millega sellesse suhtutakse, tuleb näha ka küsimust «Mis õigus on neil näppu vibutada?». Valitsusel oli see õigus, kuid Silvergate’ile reageerides jätsid nad end sellest ilma.

Teiseks määrib Silvergate’i pori kõiki, kes poliitikale, kahjuks ka riigivalitsemisele laiemalt, lähedal seisavad. Prokuratuuri aadressil kostab juba kahtlusi, et tegelik tahe seda juhtumit uurida on hierarhilise sõltuvuse tõttu pärsitud.

Igas poliitikus, kes ettepanekuid teeb, otsitakse «rahapesijat», kes «leivaisa» soovi avaldab. See sunnib vaikima headest ideedest, võõrandab riiki rahvast ning muudab oma riigi tõepoolest «suhteliselt väikse seltskonna firmaks, kellele ülejäänud oleksid lihtsalt tulubaasiks, et oma ettevõtmisi finantseerida», nagu kirjutas Mihkel Mutt (PM 18.07).

Justiitsminister kurdab avalikult Silvergate’i meediakäsitluse üle, jättes seejuures tähelepanuta, et riigivalitsemine mitte ainult ei pea olema aus, vaid peab ka näima aus. Niisiis, põhjust sama teema juurde tuleval kuul jälle tagasi pöörduda on küllaga.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles