Jelena Skulskaja

FOTO: Marina Puškar

Mulle on alati miskipärast tundunud, et magusat armastavad mehed on õnnetud. Tuhksuhkrupudemetega enesekindel jõhker ilueedi? Elegantne ja edukas džentelmen kerge kreemitriibuga suunurgas? Ei, ei ole reaalne. Pigem juba moosist kleepuvaid sõrmi limpsiv uje botaanik...


Nägin Peterburis, ühes Nevski kohvikus, kuhu läksime sõpradega pikka lõunat kohvitassi taha lõpetama, kaht meest istumas omaette, teistest eemal lauakese taga. Lihtsad, kulunud välimusega sinakad tätoveeringud, esmapilgul puhtad, aga kindlasti juba kantud, võõra inimese seljast pärit rõivad, silmatorkav hammaste puudujääk, täielik keskendumine toidule – oli igati usutav, et nad on alles äsja vanglast välja saanud.

Nii see oligi, nagu selgus meieni kandunud jutukatkeist. Nad olid istunud aastaid. Üks sai veidi varem välja, ootas teise ära ja kostitas teda nüüd kohvikus. Mõlema ees oli taldrik, õigemini lausa vaagen mitmesuguste pirukatega ja mitu pokaali vanilli-, pistaatsiapähkli-, vaarika- ja veel kõikvõimalikku sorti jäätisepallidega.

 Loomulikult ei suutnud nad seda kõike ära süüa, aga asi polnudki toidus, vaid unistuses, mesimagusas unistuses: ükskord saabub aeg, kus on külluses pirukaid ja jahe jäätis sulab suus. Üks kurtiski: «Ei suuda enam. Vaat seda šokolaadiga enam ei jõua. Aga nii väga tahaks!»

«Proovi aga,» veenis teine, «puhka veidi ja proovi ära!»

Mida edukam ja paremal järjel on inimene, seda vähem mõtleb ta magusast, sellest, mis trööstis teda lapsepõlves. Või kui mõtlebki desserdist, siis see on juba täiesti teine lugu, midagi seltskonnaelust, kivikõvade martsipanrooside ja uhkete kirjadega, mis hiljem kantakse samal kujul matusepärjale …

Ma mõtlen aina sellele, miks küll ei lase hea raamat lugejal rahulikult elada. Võib-olla sellepärast, et tähelepanuväärne raamat korraldab lugejale omamoodi auditi, saadab külla revidendi …

Tõelise kirjanduse lugemine nõuab kogu elukogemuse, mõtete, kannatuste, rõõmude mobiliseerimist. Selline lugemine, kui oled sunnitud mõnel leheküljel vaimustusest pidurdama, on ainuke, mis suudab asendada õnne – või mis asendada, see ongi õnn ise. Sest niisugusest tekstist õhkub vaimsust ja vaimustust, mis tungib sama sügavalt hinge kui armastus.

«Raudne bulvar» on ainulaadse Peterburi kirjaniku Samuil Lurje valitud esseede kogu, mis anti välja äsja tema 70. sünnipäevaks. Mõtisklustest linna üle sünnib Peterburi – tehislik nagu kirjandus ja ülev nagu selle surematus.

Sellist linna ei ole, kuigi autor otsekui naelutab selle meie silme ees kinni raudkindlate faktidega, et linn taevalaotusse ei kerkiks ja ära ei lendaks. See on nagu Márqueze Macondo, mida ei leia üheltki kaardilt (ja kui leiakski, ei muudaks see midagi). See tähendab, loomulikult astub Samuil Lurje tekstis meie ette täiesti reaalne Peterburi kõigi oma mälestusmärkide ja aiavõredega, kogu oma verre kastetud ajalooga …

 Samuil Lurje lehitseb ajalugu nagu raamatulehekülgi, sest ta teab täpselt, kuidas kõik tegelikult oli: iga meister suudab tema juures sama hästi toime tulla kui Wolandi juures. Ise istub ta aga Jussupovi aias. «Praegu on [...] suvi, elu on möödas, aias on ilus. Justkui oleks loodusse raiutud suur aken ja kaetud trellidega. Hingata on kerge, üldse on sarnane kalmistuga, selle erinevusega, et kehad on paljad ja losutavad maapinnal, võttes ahvatlevaid poose. Palju rohelust, palju liha, natuke aluspesu.»

Ärge ainult arvake, et raamatus on midagi heasüdamlikku – ei, seda ei ole seal kindlasti. See-eest on kalgid etteheited ja tungimine poliitikasse ja õiglusejanu ja vastukaja ajalehtedes kirjutatule ja kirjandusajalugu, mida ta mõistis, elas läbi ja ehitas üles andekamalt kui keegi teine …

Aga kuidas küll on ühtede kaante vahele mahtunud «An­toine Watteau’ võlu», «Tšernõševski paradoks», «Turgenevi printsiibid» ning, kuidas öelda, poliitiliselt jultunud lood, võimude paljastamine? Väga lihtsalt: pole seal ühenimelisi kirjanikke, ikka seesama Samuil Lurje, keda lugedes võib alati ära tunda tema hääle, tema elu, tema saatuse, läbinisti kätketud teksti.

Ah, kahju, et Tallinn ei või kiidelda nii täiusliku portreega …

Tšehhovi «Duellis» hüüab kõige vastumeelsem, lausa iiveldama ajav tegelane lakkamatult: «Aga mina olen korralik inimene ega luba kellelgi selles kahelda.» See on olnud mulle õpetuseks kogu eluks: ei tohi enda kohta rääkida, et oled aus, tark, korralik, hea ja talitad alati südametunnistuse järgi.

 Ometi kohtan pidevalt intervjuudes tuntud kultuuritegelaste ja poliitikutega, kes peamiselt on naissoost ja valdavalt üpris küünilised, selliseid väljaütlemisi: «Julgen pidada ennast südametunnistusega inimeseks» või «Igatahes mina teen ausalt tööd!». Jah, kahtlemata on daamid lugenud Tšehhovit, aga ei taha mingil juhul tema sõnu enda kohta käivaks pidada. Sest kui ei kuuluta õigel ajal, et oled aus ja korralik, võib ju keegi kahtlema hakata ...

Armetu ja naeruväärne on olukord, kui inimene vaatab peeglisse, aga ei näe seal ennast. Ilmestava näite toon siiski naabrite juurest, mitte meie enda elust. Seal esines televisioonis režissöör Fjodor Bondartšuki saates Avdotja Smirnova, stsenarist, režissöör ja saatejuht, kes hiljaaegu abiellus väga rikka poliitika- ja majandustegelase Anatoli Tšubaisiga.

Ja kus võttis kogu saate ajal aina rikaste inimeste kallal! Ta nimetas enda ja mehe kodu Rubljovkas getoks ja ennustas, et kord tulevad mehed kirvestega ja alles näitavad kõigile neile rasvunud sigadele, kuidas Luukas õlut teeb.

Mina, ütles ta, nägin seal Rubljovkas tõelist mehepulli (selliseid tuleks saada isamaa piire kaitsma!), kes jalutas toakoerakesega, üle käe naaritsanahast kasukas – saadab mehepoeg oma perenaist poodides, vaat sellist tööd teeb!

Fjodor Bondartšuk, kes pole sugugi vaene mees, vaid kui kokkusattumuse läbi samuti väga rikas, oli Avdotjaga täiesti ühel meelel. Mõlemad oleksid justkui kirvemeestele takka kiitnud, ette öelnud, kust haarata kirves, kuidas seda ihuda ja kuidas rikkurite majad «maa pealt minema pühkida».

Mõlemad arutasid teemat niisuguse innuga, nagu elaksid ise mõnes ühiselamus või hruštšovkas, peaksid läbi ajama keeduvorsti ja sulatatud juustuga ega kannaks üldse naaritsanahkseid kasukaid, vaid jätaksid need kappi tolmu koguma.

Vanalinna päevade ajal pakuti rohkete silmailu pakkuvate vaatemängude kõrval vaatajaile ka sellist lusti: professionaalsed rahvatantsuansambli liikmed kutsusid soovijaid enda juurde lavale, kus kõik said tõeliste meistritega koos jalga keerutada.

Tantsud ei olnud kuigi keerulised, sammud ja hüpped olid lihtsakoelised, juhendajad heasüdamlikud ja leebed, aga kuidas küll erutas see kepslevat publikut!

Kõik tahtsid, et neid vaadataks, et neile järele kiidetaks ja plaksutataks, et nad keerleksid rõõmsalt, lausa meeletult, nagu oleksid kogu elu aina tantsinud, ent seni polnud keegi neid tähele pannud. Nüüd tõotas see üksainus õhtu aastas, jah, mitte ainult ei tõotanud, vaid lausa heitis kätte au ja kuulsuse, tunnustuse ja vaimustuse. Kõigile plaksutati, kõigile! Kõik olid suurepärased ja hiilgavad!

Päris usun, et mõnigi tahtnuks samamoodi edasi lasta päevade lõpuni: ilma vähimagi ettevalmistuseta tantsida aina professionaalidega, sõita etendusi andma, reisida kaugetel maadel, saada kopsakaid honorare, anda intervjuusid. Ja mitte kunagi ennast peeglis ära tunda. Mitte kunagi. Aga teate, see on täiesti võimalik …