Hardo Pajula

FOTO: Liis Treimann

Krediidikriisi põhjuste otsing viib meid kiiresti riskihaldusmudelite, tõenäosuste, korrelatsioonide ja eeldatavate laenukahjumite mõistatuslikku maailma. «See on reitinguagentuuride ja riskihaldurite kõigi aegade suurim läbikukkumine,» ütles UBSi analüütik Douglas Lucas veel tükk aega enne seda, kui AAAga hinnatud väärtpaberite rämpsuks ümberhindamine õige hoo sisse sai. Ei ole suur liialdus väita, et kõige rängemaid kahjumeid kandsid just need finantsasutused, kes tsükli tipus praalisid oma riskihaldussüsteemide erilise rafineeritusega. «See oli arvude massiline põrumine,» nõustus Lucasega Tšiili majandusprofessor Arturo Cifuentes mõnevõrra kõrgemal üldistustasemel.



Mudelite, korrelatsioonide ja arvude väljapaistva läbikukkumise taga on omakorda positivistlikust teadusfilosoofiast lähtuv eksiarusaam, nagu oleks võimalik kõrvaldada kõhutunne. Sellise katse tegi juba 1932. aastal omanimelise komisjoni asutanud Ameerika ärimees ja investeerimisnõustaja Alfred Cowles, kelle arvates pidi majandusteooria ning matemaatika ja statistika õnnelik kooslus investeerimisotsuste ebateaduslikust elemendist jagu saama. Cowlesi sügavad taskud tõid tema teenistusse põlvkonna silmapaistvamad ökonomistid, kellest kümmekond pärjati hiljem Nobeli auhinnaga. Cowlesi komisjoni, Keynesi teooria ja majanduse riikliku plaanimise vajaduse (ning sellega kaasneva raha) koosmõjul eemaldus majandusteadus järgnevate aastakümnete jooksul oma verbaalsetest juurtest ning muutus iseäralikuks libafüüsikaks.

Liba- ja pärisfüüsikute – keda veel sügavamate taskutega pangad on viimastel aastakümnetel järjest rohkem oma teenistusse võtnud – koostatud kvantitatiivsed mudelid andsid ajapikku järjest täpsemaid ja absurdseimaid vastuseid. Nn kvantide võidukäiku ei pidurdanud isegi selles veerus juba jutuks tulnud (PM 5.06) investeerimisfondi LTCM pankrot 1998. aastal. Kahe Nobeli majandusauhinna laureaadi Myron Scholesi ja Robert Mertoni riskihindamismudelid näitasid, et fondi kogu omakapitali kaotamise tõenäosus oli 1:1024 – see on arv, kus esimese mittenulli leidmiseks tuleb ette võtta päris pikk komatagune matk. Ent kogu vastutuse lükkamine kvantidele oleks sama alusetu kui nende pime kummardamine.

«Me vajame mudeleid oma mõtlemise distsiplineerimiseks,» ütles mõned aastad tagasi IMFi ökonomist Gian Maria Milesi-Ferretti. Et kvantitatiivsetest mudelitest tolku oleks, peab seega olema midagi, mida saaks üldse distsiplineerida. Just siin pani aga kriisi keskmes olnud finantsinstrumentide juriidilist ümbrist kommenteerinud Arturo Cifuentes näpu kriisi sügavamatele põhjustele. «Sisuliselt oleme jõudnud halbadest mudelitest halva kirjutamiseni. Arvude läbikukkumisest sõnade läbikukkumiseni,» kirjutas ta rohkem kui neli aastat tagasi Financial Timesis. Ta jätkas: «Sõnad on tähtsad, sest nagu keeleteadlased räägivad, viitab halb sõnakasutus mõttesegadusele. Mõttesegadus viib aga arusaamatute lauseteni.»

Et ühes arusaadavas lauses on aga peale sõnade veel muudki põnevat, siis võib väita, et krediidikriisi kaugem põhjus peitub komade massilises rändes lausetest arvudesse. Komatagune arvumaailm lõi võltstäpsuse, mida vigastel lausetel kõikuv mõttesegadus kohe ka tõe pähe võttis. «Kui kõik oleksid pannud komad õigetesse kohtadesse, siis ei põleks Shanghai praegu,» olevat öelnud Austria kirjanik Karl Kraus 1930. aastatel, kui haritud avalikkust erutasid eelkõige jaapanlaste pommirünnakud. Seda lauset ei ole keeruline parafraseerida.