/nginx/o/2021/04/15/13729185t1hac53.jpg)
Kui hiljuti alustati Euroopas Hispaania majanduse päästeoperatsiooni, saatis riigi peaminister Mariano Rajoy rahandusministrile sõnumi, et too läbirääkimistel vastu peaks, sest «Hispaania pole Uganda». Sõnum lekkis ajakirjandusse. Rajoyd tabasid süüdistused rassismis. Mis siis, et Uganda koha pealt oli tal faktiliselt täiesti õigus.
Äsjane jalgpalli EM-turniir tuletas meelde, kui tõhus relv on rassismisüüdistus kellegi nuhtlemiseks. Mäletate, kuidas Vene fännid olid mõnitanud Tšehhi koondise ainsat mustanahalist mängijat. Kui inetu käitumine, eks ole?
Aga olete kindel, et Vene poolehoidjate süüdistamine rassismis on ikka põhjendatud? Ilmselt pole te selle üle isegi mõelnud, sest kui keegi käib välja rassismikaardi, ega siis enam asjaoludesse süüvita, vaid järgneb kohe üldine hukkamõist.
Ent prantslaste Agence France Presse’il jätkus söakust avaldada uudislugu, kus Venemaa spordiminister Vitali Mutko, kes kohtumist tribüünilt jälgis, kinnitas, et Vene fännid taunisid oma häälitsustega Tšehhi fänne, kes ei löönud staadionil kaasa inimlaine tekitamises. Ei usu? Aga miks siis UEFA ametnikud, kes kohtumisel osalesid, enne juhtunus midagi hukkamõistetavat ei näinud, kui spetsiaalselt rassismiilminguid otsiv ühendus väitis olevat täheldanud ahvihäälitsusi?
Ajakirjanduse käitumisjuhised nõuavad mõlema poole ärakuulamist, aga niipea kui rassismikaart on lauale löödud, kaob enamikul kahtlev-kriitiline mõtlemisvõime. Kõige kohutavam on see, et nüüdisajal ei või eales aimata, mille peale rassismisüüdistus lendu läheb. Inglise muusik Steven Morrissey ütles paar aastat tagasi intervjuus, et mida rohkem mujalt inimesi Inglismaale tuleb, seda rohkem Briti identiteet hävib – ja tulemuseks oli teda rassistina näitav lugu. Sel kevadel soovitas USA pealinna Washingtoni endine meer Marion Barry (mustanahaline, muide), et rohkem kaaslinlasi õpiks medõeks, sest siis ei pea palkama Filipiinidelt immigrante – mille peale Filipiinide suursaadik USAs süüdistas teda rassismis.
Paljud süüdistused on pärit justkui huumorikoolist. Hallmark, õnnitluskaartide suurtootja, andis välja rääkiva kaardi, kus tekst viitas kosmoses mustale augule – on vist sõnadetagi selge, mis järgnes. Kui Ameerika kaubanduskett Wal-Mart alandas mustanahalise Barbie hinda poole võrra, oli seegi rassism: ahaa, nii et tumedanahaline on poole vähem väärt kui valge! Kui Cleveland Cavaliersi korvpalliklubi omanik väljendas pettumust, et NBA staar LeBron James lahkus Miami Heati, suutsid mõned näha temas rassistlikku orjapidajat, kes on kuri ärajooksnud orja peale.
Äkki tasub teilgi olla ettevaatlik, kui avalikult musta pesu pesete või räägite suguvõsa mustast lambast? Ei maksa arvata, et Eestis ei leidu neid, kes peavad rassistiks igaüht, kes niisugusel teemal nagu see siin üldse mõelda julgeb ja kirjutada söandab.