Tallinna Ülikooli riigiteadlane Ander Allas kirjutab Riigiteaduste Euroopa blogis, et Euroopas on suureks probleemiks kujunenud integratsiooni kriis.
Ander Allas: Euroopa integratsiooni kriisis
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Euroopa Liit on hetkel meedia poolt kõige laiemalt kajastatuna laenu- või euroraha kriisis. Kuid kui jälgida laiemalt erinevaid käitumisjooni poliitikute poolt nii Itaalias, Hispaanias, Euroopa Komisjonis kui ka Kreekas, siis paistab silma hoopis teistlaadi kriis, nimelt integratsiooni kriis.
Kui 1992. aastal Euroopa Liit Maastrichtis tollaste kõrgete ametnike allkirjade saatel alguse sai, nähti ideoloogiat arenguna, mis lõpuks jõuab punkti kus liikmesriike koordineeritakse valitsuste üleselt. Selle ajendil saab mainida, et esimene takistus saabus, kui 2005. aastal ei suudetud ratifitseerida konsensuslikult Põhiseaduslepingut.
Integratsiooni protsessi ebastabiilne areng on hetkel näitamas, et kui Euroopa Liit ei suuda kujuneda loodetud aspektide toel, hakkavad muutuma praegused tugevused hoopis nõrkuseks. Euroopa Ühenduse loojadki Jean Monnet ja Robert Schuman leidsid, et Euroopa peab olema üksmeelne ja seda suudetakse üksnes efektiivsema juhtimisega.
Samas praegune tehnokraatlik valitsemisstiil ei pruugi olla õigustav. Integratsiooni arenemiseks on Euroopa Liit kasutanud poliitilise juhtimise nö. tehnokraatilist poliitikat, kus liikmesriikide võimuladviku etteotsa on piisavalt efektiivse lobismiga valitud ametnik, kellel on Euroopa Liidu sisene ametikarjäär ning maine. Selline tegutsemisviis on Brüsselile kasulik, kuna mida euromeelsem on liikmesriigi valitsusepea seda kergem on juhtida ka kriisis olevaid riike.
Kõige värskem näide tehnokraatilise juhtimise keerukusest tuli välja paar päeva ennem Euroopa Liidu Ülemkogu, kui itaalia peaminister Mario Monti pidas parlamendi ees tulise kõne päästefondide kasutamise osas, et stabiliseerida finantsturge eurotsoonis. See näitab, et Brüsseli taustaga professor peab olema väga tugeva selgrooga, et suuta rahvuslikke huve kaitsa Euroopa Liidule meeldivates toonides.
Brüsselile on saatnud tugevaid noote tehnokraatliku stiili tugevdamiseks ka Angela Merkel, kes tõstatas idee saata liikmesriikide valitsuse kabinetidesse ratifitseerimiseks lepingu, mis suurendaks Euroopa Liidu institutsioonide mõjuvõimu liikmesriikide valitsuste üle. Kui selline muudatus tuleks aktuaalseks ja läheks ka läbi lähiajal oleks see ühelt poolt väga õige lähenemine kuid teiselt poolt ka väga vastuoluline ettevõtmine. Kuigi praegusel ajahetkel tõlgendatakse kriisi kõige tugevamalt just finantskriisi valguses, siis suurem probleem pikaajalise jätkusuutlikkuse perspektiivist on siiski Euroopa Liidu juhtimine ning integratsiooni areng.
Kuigi 2005.aasta Põhiseadusleping oli suurim ebaõnnestumine, mis puudutab Euroopa Liidu reformimist siis see ebaõnnestumine sai tõeks ainult tänu selle valele sisule. Sellest asjast saati on põhimõtteliselt ka otsene areng olnud osaline või muutlik, sest Lissaboni leping oli ainult kompensatsioon Põhiseaduslepingule.
Praegusel ajal on Euroopa Liit seisukohas, kus oleks vaja uut lepingut, mis muudaks eelkõige valitsemist. Institutsioonid on oma struktuurilt tugevad, kuid neil jääb puudu legitiimsest jõust.
Kuigi kõik suurriikide valitsiste juhid ei ole valitud tehnokraatlikul moel või Brüsselile lojaalse tausta pärast, siis seda on siiski Itaalia hetkel kasutamas ajast, mil endine peaminister Silvio Berlusconi tagasi astus. Mario Monti määrati nö. valimiste väliselt ja selle positsiooni saavutamisele aitas kaasa endine Euroopa Komisjoni töökogemus. Praegune süsteem teatud mõttes peabki jääma tehnokraatlikuks, sest see on integratsiooni arengule kõige parem.
Tehnokraatliku süsteemi üks osasid on ka liikmesriikide kõrgete ametnike karjääri jätkamine pärast mõnda mandaadi-perioodi valitsuses Euroopa Liidu institutsioonis, et Brüsseli juhtimiskoolkonnal oleks järjepidev roteerumine ja järelkasv. Kuigi kõige mõjuvõimsamad positsioonid on enamasti täidetud suurriikide juhtide poolt, siis oluline on, et kõikidel liikmesriikidel oleks mõni väga kõrge ametnik.
Uus leping peaks arvestama nii finantskriisi kui ka integratsiooni puudujääkidega ning hoidma tehnokraatliku valitsemise rohkem läbipaistvana. Euroopa Liidu jätkusuutlikkuse tagamine ei ole probleem ning isegi Kreeka kehv majanduslik seisukord on lahendatav, kui mõeldaks terve Euroopa Liidu kontekstis eksisteerivatele probleemidele.
Ei eksisteeri Euroopa Liidu siseselt ainult Põhja-Euroopat kus kõik on õilis ja läbipaistev ning Lõuna-Euroopat kes nö. aastakümneid oma mañana-poliitikat on rakendanud ja nüüd vajab Brüsseli-meelset tehnokraatiat, et ära hoida sealsete suurmajanduste kokkuvarisemist või pankrotistumist. Euroopa Liit tuleb kujundada juhtimiselt konkreetsemaks, kuid seda viisil et ei kahjustuks valikute läbipaistvus ega liikmesriikide huvid.
Seega, vaatamata sellele, et finantskriisi ekspluateeritakse kõige tugevamalt, kui ühe suurima probleemina hetkel Euroopa Liidus, siis palju laiemalt tuleb kaardistada mõju hoopis integratsiooni arengust. Seega järgmisel Euroopa Ülemkogul või lähimatel aastatel võiks uus leping tuua enda ratifitseerimisega kaasa tuua ka uuenenud poliitilise juhtimise kuid selle iseloomustus võiks erineda pigem Angela Merkeli ja Tony Blairi ambitsioonidest. Nende soovid küll erinevad, kuna Tony Blair avaldas aasta aega tagasi, et Euroopa Liidul võiks olla presidendi ametitool, kellel oleks suveräänne roll ja suurem mõjuvõim kui praegusel Ülemkogu alalisel eesistujal Herman von Rompuy'l.
Euroopa Liidul oleks vaja muuta institutsioonide juhtimine ühtlasemaks mis teoorias tähendaks küll liikmesriikide valitsuste suveräänsuse kaotamist, kuid praktikas oleksid praegused valitsuse juhid institutsioonide või nö. Euroopa Liidu juhtkonna demokraatlike valimiste niiditõmbajad. Kuid ebavõrdsus suurriikide ja väiksemate riikide vahel tuleb ära hoida.
Kokkuvõtes, tehnokraatia ei ole otseselt halb nähtus, vaid selle motiivid tuleks muuta selgemaks ja liikmesriikide valitsustele kasulikumaks. Poliitilisele integratsioonile Euroopa ideoloogia seisukohalt tuleb kasuks ühtsem ja suveräänsem juhtimine institutsioonide poolt, kuid seda tuleb korraldada demokraatlikult ja konsensuslikult.