Ühiskonnateadlane Juhan Kivirähk tuletab Postimehe arvamusportaalis Reformierakondlase Rait Maruste mõtet, et anonüümne annetus pole tingimata paha ning on märk vabadusest, kommenteerides meelde, et Silver Meikari skandaalis ei huvita inimesi mitte annetamine, vaid anonüümne mõjuvõimuga kauplemine.
Rait Maruste tänane artikkel Eesti Päevalehes on eklektiline ja demagoogiline. Kohati on aru saada, et austatud jurist ja riigikogu liige väljendab tõepoolest oma siirast muret mõningate väärarengute pärast meie õiguskaitse töös, kohati jääb aga mulje, nagu oleks Maruste otse NO-teatri aktsioonist «Reformierakonna juhatuse koosolek» välja astunud tegelane.
Sellised argumendid nagu «sitt ventilaatoris» ja «miks Meikar erakonna sees probleemidest ei rääkinud» on selgelt oravapartei Demagoogia Arendamise Sihtasutuses välja mõeldud jutupunktid.
Väidet, et vabas ühiskonnas võib igaüks teha oma rahaga seda, mis pähe tuleb ja mida ta õigeks peab, ei saa võtta absoluutse kategoorilise imperatiivina.
Iga mehe õigus rusikatega vehkida lõpeb seal, kus algab teise mehe ninaots – raha kasutamisele vabas ja demokraatlikus ühiskonnas panevad piirid seadused.
Näiteks just neidsamu seadusi ei tohiks olla võimalik raha eest osta – olgu seda raha kas või rohkem kui ratsahobusel sitta.
Kellelegi – ka mitte Maruste poolt skandaalihimuliseks tembeldatud meediale – ei paku huvi saja euro kaupa erakonda toetavad väikeannetajad. Küsimus on ju selles, et valimiste eelsel perioodil ilmuvad kes-teab-kust müstiliselt suured anonüümsed rahahunnikud. Ja seda, mida ei saa reguleerida seadustega, peaks hoidma kontrolli all eetikareeglite abil.
Eesti asendiga korruptsiooni-tajumise indeksis rahvusvahelises mastaabis võib ju kelkida. Kuid on teada, et väga väikese ühiskonnana on Eesti ka väga korporatiivne.
Siin ei tarvitsegi korruptsioonis alati prevaleerida pistis ega altkäemaks – poliitiliselt korruptiivne on ju tegelikult ka lihtlabane onupojapoliitika, oma sõprade ja sugulaste eelistamine otsustusprotsessides.
«Käsi peseb kätt, ühed mustad mõlemad,» niimoodi võib iseloomustada meie poliitilise ja majanduseliidi järjest enam oligarhiseeruvat suhet.
Muidugi on selliste tegude kontrollimine, uurimine ja nende eest karistamine keeruline. Kuid vastava seadusandliku raamistiku puudulikkuse pärast ei sobiks juristist riigikogu liikmel mitte ajalehe vahendusel kurta, vaid tuleks vajalike regulatsioonide loomisega parlamendis tegeleda. Muidugi, kui seda üldse probleemiks peetakse.
Kaja Kallase soovile riigikogu eetikakoodeksit koostada olevat parlamendis igatahes tugev vastuseis ...
Jah, kriminaalasjade menetlemisel on prokuratuur ja kapo rakendanud ebaproportsionaalseid ja (nagu maadevahetuse kohtuasjast selgub) ka ebaseaduslikke meetmeid.
Kuid ma eeldan, et Silver Meikari eesmärk ei olnudki kriminaalasjade algatamine. Usun, et Meikar (nagu muide ka käesoleva repliigi autor) sooviks Eestit näha kõrge poliitilise kultuuri ja eetikaga riigina.
Taoliste rahastamisjuhtude selgumisel võiks ja peaks toimima erakondade sisene enesepuhastus, mitte poliitiline ringkaitse kuni viimse kohtuinstantsini. Kaabakad peaksid poliitilistest ametitest tagasi astuma, mitte saama mõnuleda teadmises, et kohtus niikuinii midagi tõestada pole võimalik, sest vastavaid seadusi lihtsalt pole.
Rait Maruste kirjutab tänases Eesti Päevalehes, et nn anonüümne annetamine tõstatab tõsise põhiseaduslikkuse probleemi – kui vabadus on meie põhiseaduse üks alusväärtusi, siis eeldab see, et inimene võib oma rahaga teha, mida õigeks ja vajalikuks peab, kuid iga piirang – ka erakonna anonüümsele rahastamisele – on ju vabaduse vähendamine.
