Verni Leivak: kordki elus!

Verni Leivak
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Verni Leivak.
Verni Leivak. Foto: .

Millegipärast olin alati arvanud, et vabariigi aastapäevale pühendatud kontserti ja sellele järgnevat presidendi vastuvõttu on küll huvitav telekast jälgida ja salvavalt kommenteerida, aga ise ei tahaks sinna mingi hinna eest sattuda.


Kuidagi totter tundus see pingviinide paraad, kallite tualettidega uhkeldamine ja üleüldine toretsemine. Eriti olukorras, kui näed tänavail üha rohkem kodutuid ja elu hammasrataste vahele jäänuid. Neid on ju taassündinud Eesti Vabariigis alati olnud, mitte ainult kriisiaegadel. Ja seetõttu on vist enamikul aastatel seda ka peoks katku ajal nimetatud.



Seda kriitilisemalt olin ürituse suhtes häälestatud nüüd, mil tööpuudus tundidega ja kuritegevus öödega kasvab ning Balti jaama ümbrus meenutab hulkurite arvu poolest õndsaid üheksakümnendaid. Olgu pealegi, edvistatagu fotokaamerate ees kui palju tahes, kantagu kas või paabulinnusulgedest kleite – see on kandjate endi asi. Aga kas ikka peaks vaesel ajal niigi täissöönud kodanikele pakkuma ohjeldamatult pardifileed, laimiga marineeritud forellifileed, lillkapsa-kõrvitsa kreemsuppi suitsuliha ja rukkililledega ning jootma veini ja viinaga? Vaevalt!



Aga nagu öeldakse, kõik muutub. Kaasa arvatud kinnismõtted ja arusaamad. Ning ikka vaid tänu kogemusele.



Esiteks. Enamik 800 kutsutust polnud päris kindlasti paabulindudest eneseimetlejad, vaid seekord suures osas tublid Ida-Virumaa inimesed, kes olid kutse iseseisvuspäeva peole saanud just tänu tegudele ja teenetele. Seega jäi kaamerate ette ilutsema vaid tühine osa seltskonnast, kes kahjuks mõjutavad paljude inimeste üldist arvamust.



Teiseks. Peolt lahkudes oli esimene mõte, kust süüa saaks, sest hamba alla ei saanud ju sel säästupeol suurt midagi. Kui muidugi välja arvata üks «Tallinna kilu suupiste tilli-toorjuustu, sibula confit’i ja rukkileivaga», mis võis ehk maksimaalselt kaaluda viis grammi. Toidukoguste järgi võinuks üldse arvata, et fileeriti üks part, üks forell ning kreemsupi jaoks kasutati sajandik kõrvitsast.



Nõnda tuligi appi Jõhvi Wironia hotelli retseptsioonilett, kus lisaks võtmetele ka salateid ja võileibu pakuti. (Tõsi, singisaia kate lendas roiskumise tunnuste tõttu prügikasti.)


Kolmandaks. Punast ja valget veini jagus küll, kangemat kraami aga vist vaid tutvuste kaudu. Ma küsin, kuhu jäid lubatud kümme liitrit Viru Valget? Seletas ju silm vaid üht viinapitsi, aga mitte minu enda käes.



Neljandaks. Oli üks suur, südamlik ja tore pidu. Mitte kleididraama. Pidu toredate inimeste, hea muusika ja mõtetega Eestimaast, kuhu sattuda võiks olla igaühe salasoov. Päris tõsiselt.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles