Jüri Luik: NATO piiril ja piiri taga - Eesti viis aastat NATOs

Jüri Luik
, Eesti suursaadik NATOs
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jüri Luik.
Jüri Luik. Foto: .
Tänavu tähistab NATO 60 aasta juubelit, Eestil täitub viis aastat alliansi liikmena. Mida teeb see 12 liikmega alustanud ja peatselt 28-liikmeliseks kasvav julgeolekuorganisatsioon praegu ning milliseid väljakutseid esitab talle tulevik? Sel puhul avaldab Postimees artiklisarja nimekatelt Eesti ja välisautoritelt-julgeolekuekspertidelt.


Märtsis 2004. aastal andis Eesti toonane peaminister Juhan Parts Washingtonis Valge Maja kõrval asuvas USA rahandusministeeriumi suures saalis välisminister Colin Powellile üle NATO lepingu Eesti ratifitseerimiskirjad. Sellest hetkest, kui USA, kes on NATO lepingu depositaar, Powelli isikus need mustad kaaned enda kätte võttis, laienes Eestile Põhja-Atlandi lepingu artikkel 5 ning me sattusime USA ja laiemalt kogu NATO kaitse alla.



Harva olen olnud tunnistajaks hetkele, kus ühe käeliigutusega muutub ühe rahva julgeolekupoliitiline staatus sedavõrd radikaalselt. Riburada andsid Powellile ratifitseerimiskirjad üle veel kuus meie saatusekaaslast. Meie pikaajaline unistus oli täitunud.



Sel pidulikul sündmusel on aga pikk eellugu nii NATO kui ka Eesti eluloos. NATO oli pärast Berliini müüri langemist teatavas ajaloolises vaakumis. Külma sõja lõpetamises mängis allianss võtmerolli: praegu avanenud arhiividest on selgunud, et Nõukogude Liidul olid rünnakuplaanid kuni Prantsusmaa lõunapiirini välja.



Just NATO tagas Lääne-Euroopa õiguse elada vabalt. Berliini müüri langemisega oli aga NSV Liit – NATO põhiline raison d’etre (olemasolu põhjus) – lagunenud ja elati üldise demokraatliku entusiasmi tingimustes, mille pinnalt Francis Fukuyama kirjutas hiljem raamatu «Ajaloo lõpp».



Toonase peasekretäri Manfred Wörneri nutikal juhtimisel leidis NATO endale olulise lisaülesande: NATO ja äsja iseseisvunud riikidest moodustatud koostöönõukogu (NACC) saavutas võtmetähtsuse julgeoleku looja ja stabiliseerijana. NATO muutus nüüd selleks raskuspunktiks, mille ümber uued, veel ebakindlad demokraatiad stabiilsust otsides kogunesid. Tänu sellele võtmerollile olid NACCi liikmed tunnistajaks mitmele ajaloolisele hetkele, mis kujundasid külma sõja järgseid dramaatilisi aastaid.



Mäletan tänaseni seda jahmatust NACCi istungilt 1991. aasta detsembrist, kui NSV Liidu suursaadik tõusis nõupidamisteruumis püsti ja teatas, et ta on just saanud korralduse, et riik NSV Liit kõrvaldataks osalevate riikide nimistust ja asendataks riigiga, mille nimeks on Vene Föderatsioon.



Tuntud Nõukogude diplomaat oli selle sõnumi ütlemiseks püsti tõusnud, mida tavaliselt kõnet pidades ei tehtud, ja näost lubivalge. Sellist kohustust poleks ta endale valinud. See kohtumine aitas tublisti kaasa toonase välisministri Lennart Meri rahvusvahelise prestiiži kasvule, sest tema ettepanekul lahendati kerkinud probleem delikaatselt ja kõiki pooli rahuldavalt.



1997. aastaks oli kujunenud välja mitu klassi Kesk- ja Ida-Euroopa riike. Saksamaa eestvedamisel, kes tahtis loobuda oma rinderiigi staatusest, ja USA toetusel kutsuti 1997. aastal NATO liikmeks Poola, Tšehhi ja Ungari. Uks oli avanenud, kuid mitte kõigile.


Iseäranis Balti riikidele oli tee NATOsse pikk ja konarlik. Eesti tegi põhjalikke reforme NATO-kõlblikkuse tõstmiseks, kuid suurim poliitiline takistus oli Venemaa.



Kui Poola ja teiste puhul oli Venemaa pahameel märkimisväärne, siis Balti riikide puhul käidi välja ähvardused, mis olid lausa apokalüptilise iseloomuga. Palju on kirjutatud president George W. Bushi hoolimatust suhtumisest välispoliitika nüanssidesse. Olgu sellega kuidas on, meile oli tema hoogne stiil igal juhul kasulik. Ta ei kartnud venelasi, ka ei kimbutanud teda Lääne-Euroopa intellektuaalsed kõhklused – ta toetas meie NATOsse saamist, mis osutus lõpuks otsustavaks.



NATO, mille liikmeks me 2004. aastal astusime, oli sõjas. Berliini müüri langemisega purskusid pinnale külma sõja jääst vabanenud konfliktid. NATO oli ainus arvestatav sõjaline jõud selliste probleemidega tegelemiseks. Külma sõja ajal seisid kaks sõjamasinat vastastikku, iga lask võinuks valla päästa kolmanda maailmasõja. Sestap võib öelda, et kui mõned väikesed nagistamised patrull-lendudel ja allveelaevade vahel välja arvata, ei tulistanud NATO külma sõja ajal ühtegi lasku.



Selleks ajaks, kui me NATO liikmeks saime, oli toimunud juba Jugoslaavia lagunemissõda, Kosovo konflikt ja dramaatiline terrorirünnak New Yorgis. NATO-l oli käsil stabiliseerimisoperatsioon Kosovos ja hiigelsuur sõjaline operatsioon Afganistanis. Mõlemad operatsioonid on oma olemuselt riigiehituslikud ja viinud riikide tekkimiseni, mis ideaalis peaksid olema stabiilsed ja demokraatlikud.



Afganistani operatsioon ongi olnud meie viieaastase NATOs olemise kestel üks dominantseid teemasid, seda nii poliitiliselt kui sõjaliselt. Terve kompanii jagu Eesti sõdureid on pidevalt Lõuna-Afganistanis Helmandi provintsis sõna otseses mõttes tule all.



Afganistanis olek peegeldab meie jaoks neid raskeid kohustusi, mida NATO liige, olgu ta suur või väike, peab kandma. USA tuntud strateeg kindral Petraeus, kes saavutas edu Iraagis, on öelnud, et Afganistan on kõvem pähkel (!), sest seal puudub poliitiliseks stabiilsuseks vajalik keskklass ja riikluse traditsioon. NATO väed tegutsevad Afganistanis olukorras, kus saame küll Talebani tõrjuda, kuid poliitilised kokkulepped püsiva rahu saavutamiseks peavad sõlmima afgaanid ise.



Paljude liitlaste hulgas, eriti USAs, toimuvad praegu arutelud uue Afganistani strateegia üle. Nagu ütles kindral Petraeus Müncheni julgeolekukonverentsil, peab uus strateegia toetama Talebani jagamist lepitavateks ja leppimatuteks: esimestega peab rääkima poliitiliste lepete, teistega sõja keeles. Afganistani sõda muutub küll veelgi keerulisemaks, aga see on ainus viis, et kunagi lahkuda. Lahkuda, nagu lahkusime Iraagist, püstipäi ja töö tehtud.



Kuid praegune NATO pole ainult Afganistan ja Kosovo. Eesti on hoiatanud nende viie aasta jooksul NATO riike, et «vanad» ohud pole kuhugi kadunud. Nagu on selgunud meie NATO-liikmesuse viienda aastapäeva eel, oli meil kahjuks õigus.



NATO riigid olid juba leppinud sellega, et Afganistan ja Kosovo moodustavad uut tüüpi sõjaliste operatsioonide mudeli ja mingeid erilisi muutusi pole siin karta. Venemaa pärast tunti alliansis muret, kuid mitte niivõrd, et oluliselt mõjutada NATO mõtlemist. Venemaa ise surus ennast uuesti NATO mureks.



Pronkssõduri kriisi ajal toimunu, eriti Eesti vastu suunatud Vene küberrünnak muutis oluliselt mõtlemist NATO sees. Süvenesid kahtlused Venemaa kavatsuste osas. NATO avas uue ja mittetraditsioonilise kaitsesuuna: küberkaitse. Paraku polnud kaugel ka traditsiooniline konflikt.



Eelmise aasta 8. augustil ründasid Vene väed Gruusiat, vallutasid Ab­haasia ja Lõuna-Osseetia ning lähenesid Thbilisile. NATO jaoks oli see murettekitav signaal. Ohukujutelmadesse tõusis taas võimalik tavarelvastus-konflikt. Euroopas sõditi üle pika aja taas tankide ja soomukitega. See päev tähistas vanade ohtude naasmist.



Milline on Eesti NATOs? Rahulik, mitte rabistav. Tegu on 26-, peatselt 28-liikmelise organisatsiooniga. Ka suured riigid, isegi mitte USA, ei saavuta seal midagi peale surudes.



Arusaadavalt on ka Eestil olnud alati «omad» teemad, küsimused, mida oleme pidanud NATO efektiivsuse seisukohalt eriti huvipakkuvateks. Näiteks Euroopa Liidu ja NATO koostöö, mis seoks sõjalised ja tsiviilvõimed üheks tugevaks jõuks, artikkel 5 ja NATO riikide enesekaitse ning loomulikult küberkaitse – teemad, mis olid meile justkui pealesurutud, kuid mille arendamisega oleme hästi hakkama saanud.



Räägime sisuliste argumentidega kaasa paljudel teemadel, millest olulisim saab lähiaastatel olema NATO uus strateegiline kontseptsioon, mis paneb paika NATO tulevikusuunad.



NATOs tehakse palju teoreetilisi muutmisplaane, kuid reaalsed muutused sünnivad ikkagi operatsioonide kaudu. Seetõttu pole NATO tuleviku ennustamine lihtne: selleks peame suutma ennustada relvastatud konfliktide tulevikku. NATO kõrgete sõjaväelaste väljatöötatud «Mitme tuleviku» (Multiple futures) projekt loetleb hulga tulevikuohtusid alates näljast ja veepuudusest.



Tegelikult toimub suurim kaalumine ikkagi NATO enesekaitsevõime (ehk artikkel 5) ja globaal­sete operatsioonide vahel. Meile on oluline, et need kaks NATO sammast, kõige tähtsam ehk enesekaitse ja kõige tõenäolisem ehk sõjaline rahuloome NATO piiridest väljaspool, oleks teineteisega tasakaalus.



Kindlasti saab oluline vaidluskoht olema ka piiritaguste operatsioonide tulevikumudel.


Praegustes plaanides eeldatakse peaaegu automaatselt, et NATO suurim operatsioon Afganistanis on ühtlasi kõigi tulevaste operatsioonide põhimudel. See võib osutuda ekslikuks.



Afganistani operatsioon on osutunud nii keerukaks, et raske on kujutleda, et tulevikus sooviks keegi sellist asja ette võtta. Klassikaliseks näiteks on NATO uus piraatidevastane tegevus Somaalia vetes. Kõik vähegi asjatundlikud inimesed teavad, et kalapaatide tagaajamine raskete hävitajatega on kallis ja viljatu tegevus. Selle piraatluse tekkepõhjus on Somaalia mitteeksisteeriv riik, kes ei suuda neid takistada ega tagada Somaalia inimestele ausat toimetulekut. Iseenesest loogiline põhjus NATO riigiehituslikuks operatsiooniks.



Siiski pole NATOs õieti kedagi, kes sellist lähenemist toetaks, veelgi enam, isegi seda mõtet peetaks hullumeelseks. Mis meid relva jõul Somaaliasse võiks viia, oleks ilmselt otsene ja selge terrorismioht. Aga isegi siis ei võtaks me enda peale Somaalia riikluse rajamist, vaid ründaksime otseselt terroriste ja nende baase.



Neid ja teisi tõsiseid küsimusi hakatakse arutama alates 2009. aasta Strasbourgi-Kehli tippkohtumisest, kus NATO võtab endale riigipeade tasemel sellise ülesande. Uus strateegiline kontseptsioon peab saama valmis 2010. aasta sügiseks, mil suure tõenäosusega toimub tippkohtumine selle dokumendi vastuvõtmiseks.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles