Olin 1992 üks Rahvusliku Koonderakonna Isamaa asutajaliikmeid, sest äsja taasvabanenud Eesti vajas plahvatuslikult avanevas maailmas ning suures vabaduseufoorias poliitilist ühendust, mis peaks au sees rahvuslikke ning vaimseid väärtusi – haridust, emakeelt ja kultuuri ning kes tegutseks selle nimel, et need väärtused globaliseerumistuhinas kaotsi ei läheks, olematusse ei pihustuks. Eesti vajas 1990. aastate algul väga just Isamaa taolist parempoolset valitsust, et pöörduda kiiresti Idast Läände, et kasutada maksimaalselt ära meile 20. sajandil teistkordselt antud võimalus ehitada uuesti üles vaba, demokraatlik Eesti riik ning naasta iseseisva riigina Euroopa riikide kaardile.

Mul oli õnn ja võimalus töötada 1999-2003 Riigikogus Isamaaliidu saadikurühma avalike suhete nõunikuna. Jagasin toona koos oma erakonnaga valitsusvastutust nii Eesti riigis kui osalt ka Tallinna linnas. Me tegime  kindlasti palju väikesi ja vahel ka suuremat sorti vigu, sh ka avalikkusega suhtlemisel, kuid Isamaaliidu ja meie koalitsioonipartnerite põhieesmärk – taastada ja ehitada üles vaba riik – läks meil siiski korda: Eestist sai Euroopa Liidu ja NATO liige. Eesti on vaba, julge, iseseisev ja majanduslikult kiiresti arenev riik.


Ometi ei tundu Eesti inimesed praegu olevat õnnelikud. Minus on viimastel aastatel süvenenud valus veendumus, et mitte ainult minu erakond, vaid Eesti erakonnad tervikuna ei teeni enam üldse neid demokraatlikke väärtusi, mida me 20 aastat tagasi endale eesmärgiks seadsime. Erakondadest on saanud parteid selle sõna kõige halvemas poliittehnoloogilises tähenduses. Erakonnad on  suletud, korporatiivsed, et mitte öelda korruptiivsed organisatsioonid, kus teabe vaba liikumine toimub tihtilugu ainult üht toru pidi – siis, kui seda suvatsetakse kallata kord nädalas või harvemini ülalt alla. Poliitilised otsused valmivad teadmata kohas teadmata kelle poolt, neile ei eelne mingeid sisulisi arutelusid ei erakonnas ega ühiskonnas. Otsuste tegemise käigust ei anta kellelegi aru.


Erakonna liikmetelt ei küsita midagi ega oodata midagi muud kui seda, et nad kord aastas hääletaksid. Eestist eemalviibivad liikmed jäetakse ilma e-hääletusvõimalusest ega lubata ka posti teel hääletada. Kohapeal hääletamisel pannakse aga tööle manipuleeritud hääletusmasin, halvemal juhul ostetakse hääled kokku raha või viina eest, küsimata kellegi tausta või vaadete kohta. Erakonna list on muutunud surnuaiaks, kus lausa peab vaikima, sest muidu rikud surnute rahu. Valijatega räägitakse ainult valimispropaganda keeles, isegi rahvaküsitlused ja erakonnaliikmete küsitlused on muudetud poliitilise manipuleerimismängu osaks. Ausat ja sirget juttu juhtide ja rahva vahel ei aeta ega oodata ega osatagi enam.


Mis on üldse erakonna mõte? See on inimeste ühendus, kellel on ühised poliitilised vaated ja kes kanaliseerivad selle huvi ühises poliitilises tegevuses. Demokraatliku erakonna toimimine eeldab kõiges just vastupidist – teabe ja aktiivsuse toimet alt üles, aga mitte ülalt alla. Ideaalne erakond on demokraatlik organisatsioon, kus iga liige tunneb, et sisulised otsused sõltuvad temast, et otsused tehakse ühisarutelude käigus ja siis tegutsetakse koos nende täidesaatmise nimel. Ma ei ole sellist demokraatlikku osalustunnet tundnud juba mitu aastat.
Selle asemel olen ühe Eesti erakonna lihtliikmena tundnud süvenevat häbi ning valu üha uute ja uute poliitiliste skandaalide ja korruptiivsete tegude pärast, mida on tehtud kas minu erakonna või meie koalitsioonipartnerite või opositsioonierakondade või nende üksikliikmete poolt. Vigu tehakse ikka, aga kui nende avalikuks tulekul ei suudeta üldse neid tunnistada, kui ei osata avalikkuse ees vabandada, kui mingi hinna eest ei taheta vastutada, kui ministrina ei astuta tagasi isegi mitte siis, kui  ministri valdkonnas on toimunud Eesti riiki otseselt kahjustavad, lausa kriminaalsed teod,  kui ennast  tagatipuks õigustatakse mitteteadmisega, siis ei suuda ma erakonna lihtliikmena seda süüd enam taluda. Mul on sügavalt häbi kanda koos oma erakonnaga valitsusvastutust, mida tunduvad juhtivat justkui ühiskondlikult kurdid sotsiopaadid - ei mingit empaatiat ega kaastunnet, ei süütunnet ega vastutusvõimet. Ei mingit sisulist dialoogi erakonnas ega Eesti avalikkuses.

Ma ei taha enam teie eest seda häbi tunda. Mulle aitab. Astun parteistunud erakonnast välja, sest see ei ole enam ammu demokraatlik ega avatud. Astun selle sammu avalikult just sellepärast, et protestida tänaste erakonnajuhtide suletud ja salastatud korporatiivse poliittehnoloogia vastu. Selliste parteide ja sellise valimisviisiga, kus poliitikud üldse ei vastuta oma valijate ees, ei saa ega tohi me enam jätkata.
Soovin edaspidi suunata oma loova poliitilise energia ja aktiivsuse uute, tärkavate organisatsioonide – vabakondade tegevusse. Astusin mullu ühe sellise vabakonna – MTÜ Vaba Isamaalise Kodaniku liikmeks ning olen seal kogenud üle pika aja taas sisukat ning inspireerivat mõttekaaslust. Soovin tegutseda sellises organisatsioonis, kus nii mind kui kõiki teisi liikmeid võetakse kuulda, kus meist endist sõltub, mis edasi saab, mida me teeme ja otsustame.  Selliseid uusi demokraatlikke ühendusi on Eestis õnneks juba palju teisigi. Just avatud väikestes vabakondades näen Eesti kodanikuühiskonna tulevikulootust, sest neis on veel võimalik alustada puhtalt lehelt, õppides ja hoidudes vanade erakondade vanadest ja uutest vigadest. Soovin alustada uuesti.
Soovin eesti kirjandusteadlasena, et me naaseksime oma uute poliitiliste pürgimuste sihte seades oluliste põhiväärtuste juurde,  mis on kirjas Eesti põhiseaduses: kaitsta ja arendada Eesti rahvast, keelt ja kultuuri. Meid ei ole liiga palju. Igaüks meist on väärt ärakuulamist ja sisulist osalemist. Ma ei saa seetõttu kuidagi olla nõus küünilise hoiakuga, et ega meil „puhtukesi pole ega tule“. On ikka küll, mina tunnen Eestis väga palju ausaid ja tegusaid inimesi.


Igaüks meist, nii erakondlased kui vabakondlased, juhid ja juhitavad, valijad kui valitavad  peaksime tegema kõik endast sõltuva, et taastada usaldus Eesti poliitilises elus. Usaldus on ühiskonna õhk, selleta lämbume kõik.
Esimene samm selleks on valimisseaduse muutmine nii, et poliitik sõltuks valijaist, mitte hämarast parteimängust. Eesti rahvas väärib usaldust: ta peab saama taas usaldada neid, keda ta on valinud.
Ärme raiska rohkem oma rahvast.

Sirje Kiin,
Isamaa asutajaliige 1992. aastast
Tallinnas, 5. juunil 2012