Elektri hinda Eestis ja teises Euroopa riikides võrreldes tuleb tõdeda, et mitte elekter pole kallis, vaid Eesti inimesed on vaesed. Eestis on elektrienergia hind odavamaid Euroopas, kuid arvestades elanike ostujõudu, on siinne elekter kallim kui Luksemburgis, Prantsusmaal, Norras, Soomes ja Kreekas ning pisut odavam kui Suurbritannias ja Rootsis. Ja seda koos kõikide maksudega. Viimane on oluline seepärast, et elektri hind ei sõltu ainult tootjahinnast, vaid ka poliitilistest otsustest, näiteks kehtestatud aktsiisi suurusest.
Juhtkiri: kas elekter on kallis või inimesed vaesed?
8. juuni 2012, 15:37
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Elektri hinna tõus on sama kindel nagu külma talve saabumine. Eestis ootavad tarbijat ees põnevad ja ärevad ajad, kui elektriturg tuleva aasta 1. jaanuarist avaneb. Küsimus on ainult selles, kui palju hind tõuseb. Arvestades energiateema poliitilist kaalu, ei kavatse Toompeal opositsiooni jäänud erakonnad olukorra õuduse kirjeldamisel värve kokku hoida. Nii kirjutas Keskerakonna juht Edgar Savisaar üleeilses Postimehes, et energiaturu avamisel hakkab Eesti Energia nõudma «järgmise aasta jaanuarist päevapealt senisest ca 50 protsenti kõrgemat hinda».
Kui teenust müüb monopoolne suurtootja, võrdub teenus alati tootjaga. Eestis võrdub elekter Eesti Energiaga. Paljuski algab üldine rahulolematus teenuse hinnast ja kvaliteedist ning hirm hinnatõusu ees just selle firma senisest hoolimatust ja üleolevast suhtumisest väiketarbijasse. Läks mitu aastat kevad-, suve-, sügis- ja talvetorme, enne kui Eesti Energia hakkas näitama vähemalt mõningat empaatiat liinirikke ajal pimedas istuvate kodutarbijate suhtes. Kuid seegi vahe tuli alles siis, kui kriitika suurfirma suhtumise kohta juba presidendi sõnavõttu jõudis.
Elektrituru avamise üldine eesmärk on ju odavaima hinna eest pakkuda parimat, anda tarbijale võimalus valida, kellelt osta või ostmata jätta. Paraku ei näita teiste riikide statistika, et seda võimalust kuigi agaralt kasutataks – Euroopa riikides hinnatakse klientide arvu, kes endale elektrimüüjat ei vali, umbes kahele kolmandikule. Miks nii, sellel on erinevad põhjused. Kindlasti on see tänuväärt võimalus neile omavalitsustele, kes kodutarbijate huvidele viidates hiigelhankest räägivad ja järjekordset «munitsipaalaktsiooni» plaanivad. Tulemuse suhtes ei saa liialt optimistlik olla, sest midagi, mis mastaabisäästu annaks, pole meil turuna pakkuda nagunii.
Elekter on nagu maa – selleta pole võimalik. Hea fantaasia korral võib alternatiivseid energiaallikaid muidugi leida, kuid äärmisel juhul kõlbavad need ikkagi ainult väikese kodumajapidamise teenindamiseks. Kõige muu maksumust, alates tänavavalgustusest kuni tervishoiuteenusteni, mõjutab elektri hind alati. Elektri säästmine, mis peaks andma veidi hõlpu ka rahakotile, on kahtlemata oluline ja vajalik, kuid lõputult säästa pole võimalik, ühel hetkel tulevad sellele piirid ette.