«Ei taha!», «Siis ei ole nii mõnus!», «See on ju nii kallis!» Need on põhjused, mida noored Eesti mehed tüüpiliselt välja toovad, kui teemaks tuleb kondoom ja selle kasutamine. Seda olukorras, kui Eestis on ametlikult diagnoositud HIVi ligikaudu 8200 inimesel. Tegelikkuses on neid kuni kolmandiku võrra rohkem. Olgu võrdlusena öeldud, et aasta alguse seisuga elas Põlva linnas 6200 inimest. Kuurortlinnas Haapsalus elas 11 168 inimest.
Neid, kellele tuleks üllatusena tõsiasi, et Eestis on väga kõrge HIVi tase, on meie hulgas ilmselt vähe. Nagu ka neid, kes ei teaks, et kondoom on ainus vahend, mis kaitseb nii HIVi kui ka teiste seksuaalsel teel levivate haiguste eest. Samas kasutavad juhusuhetes kondoomi kõigest pooled Eesti noortest.
Ma ei tahagi öelda, et püsisuhtes olevad ja üksteist tõeliselt usaldavad paarid peaksid iga vahekorra ajal kondoomi kasutama. Aga kui sa tutvud oma partneriga samal õhtul ja ei näe teda tõenäoliselt enam kunagi? Sel juhul peaks kondoom olema kohal niisama kindlalt kui mõlemad partnerid.
Olen kindel, et ka see viimane mõte ei ole kellelegi uus. Aga ometi juhtub, et kui olukord on käes ja kirg lööb lõkkele, jääb kondoom taskusse paremaid aegu ootama. Miks ometi? Kas tõesti kardab Eesti mees vastutust võtta? On ju üldlevinud stereotüüp, et tõeline mees on see, kes võtab ja kasutab, jahib ja murrab, rabab ja rahuldab.
Selle kõige tegemine võtab ilmselt nii palju energiat, et enda ja oma partneri tervise peale mõtlemine lihtsalt ununeb. Ja see ei olekski justkui mehe asi. Eestis on sügavalt juurdunud arusaam, et tervis ja kõik sellega seonduv on naiste mure. Mees muretseb tervise pärast heal juhul siis, kui operatsioonilaualt tõuseb. Või kui arst talle teatab, et tema erektsioonihäirete põhjuseks on mõni diagnoosimata ja ravimata jäänud suguhaigus.
Loodan, et enamik teist mõtles, et viimased laused olid tõeliselt liialdatud. Ja kindlasti on ka neid mehi, tõelisi mehi, kes julgevad võtta vastutust iseenda ja oma partneri (seksuaal)tervise eest. Kes julgevad kasutada kondoomi isegi siis, kui see pisut ebamugav tundub või kui «tunnetus pole päris see mis ilma». Sest ükskõik kui tüütu võib olla kondoomi kasutamine – seksuaalsel teel levivate haiguste ravi on igal juhul ebamugavam. Ja mõnda haigust ei saagi välja ravida.
Kipub olema nii, et sageli nähakse kondoomis vaid rasestumisvastast vahendit. See on muidugi õige, kuid raseduse vältimiseks on olemas ka efektiivsemaid meetodeid – pillid, rasestumisvastane plaaster, tuperõngas. Haiguste vältimiseks aga kondoomist paremat vahendit ei ole. Seetõttu soovitataksegi noortel kasutada nn topeltkaitset – korraga nii hormonaalseid rasestumisvastaseid vahendeid kui ka kondoomi. Pillid võivad olla, kondoom peab olema!
Olen kindel, et sageli on artikli alguses välja toodud vabandused vaid kattevarjuks tõsiasjale, et tegelikult ei tunne mehed endid kondoomi kasutades kindlalt. Oma nõrkuste väljanäitamine ei ole aga mehele meie ühiskonnas aktsepteeritav. Kartes teha viga või jääda partneri ees naerualuseks, riskeeritakse nii oma kui ka oma partneri tervisega. Ja kui seda tehakse kord, tehakse seda ka teine ja kolmas kord.
Kas poleks kergem oma partnerile usaldada, et iga kord ei ole kondoomi kasutamine õnnestunud? Või et kondoomi kasutamine tekitab pisut ärevust? Kui nüüd rahulikult mõelda, siis kas säärane oma nõrkuse tunnistamine tekitaks partneris ebameeldivust? Või ehk hoopis positiivset tunnet, et tegu on tõeliselt hooliva mehega, kes hoolitseb oma partneri eest ka siis, kui ennast selleks liialt kindlana ei tunne?
Üks mu tuttav rääkis, kuidas ta jõusaalis sattus pealt kuulama kahe noore neiu vestlust. Räägiti meestest. Täpsemalt – üks neist kiitis teisele taevani üht oma juhupartnerit. Tegu olnud tõeliselt hea mehega – ta julges kondoomikasutamise teemana üles võtta ja kondoomi ka kasutada.
Mees! Julge olla tõeline mees ja julge võtta vastutust nii enda kui ka oma partneri tervise eest!