Rein Veidemann

FOTO: Peeter Langovits

Rahvaloendus näitas, et Eestis elab eestlasi 889 770. Selle näitajaga oleme tagasi 19. sajandi lõpus, kui esimene ülevenemaaline rahvaloendus 1897. aastal andis tulemuseks 878 701 eestlast (Vt Ilmar Talve, «Eesti kultuurilugu». Tartu, 2004, lk 390). Kogu Venemaal loeti neid kokku miljoni ringis.

Üks asukohamaal eestlaste kasina kasvu pidurdaja on olnud väljaränne. 19. sajandil ja 20. sajandi algul olid väljarände sihtkohtadeks Venemaal Samaara ja Saraatovi kubermang, Krimm, Kaukaasia ja Siber (jah, tookord veel vabatahtlikult).

Linnadest domineeris peamise väljarände kohana töö- ja hariduse otsingutel Peterburi. 1917. aastal elas Peterburis (tol ajal Petrogradis) nii palju eestlasi (kuni 60 000), et «teda võis nimetada / Tallinna kõrval / eestlaste arvult teiseks linnaks», on kirjutanud Peterburi eesti diasporaad uurinud ajaloodoktor Raimo Pullat.

Eesti iseseisvumine 1918 tõi suurema osa eestlastest tagasi kodumaale. Eesti kultuurile tähendas see rikastumist Peterburi muusikakoolkonnaga, rääkimata arstidest, juristidest, inseneridest, sõjaväelastest, kes moodustas mõjuka osa Eesti riigi tulevasest haritlaseliidist.

Enne Esimest maailmasõda toimunud haritlaste massilist lahkumist Venemaale nimetas Jaan Tõnisson «rahvuslikuks aadrilaskmiseks». Ei võinud ta veel siis ette näha peatset oma riigi sündi, mis avas tee eestlaste kultuurilisele õitsengule Eestis. 1920.–1930. aastad seda ka tähistavad, kuni sajandi keskel tabas Eestit nii riigi- kui ka kultuurikatkestus, sundränded itta ja läände.

Just esimesest riikluse ajast on kinnistunud teadmine, et eesti rahvuskultuur saab elujõuline olla vaid eestikeelses keskkonnas, riigi toel ja tagatisel. Nõnda kõlab see ka põhiseaduse sissejuhatuses. Kuid see võibki jääda üksnes kõlakaks, kui kultuuriringluse põhikandja, eestlaste rahvuskehand, üle ilma tükkideks pudeneb või siis negatiivse iibe tõttu füüsiliselt hääbub.

Nüüd juba mõnda aega õhus olnud ning rahvaloendusegagi ilmsiks tulnud aadrilask tähendab eesti kultuuri kandepinna ahenemist. Kui Eestis endas jääb aina vähemaks neid, keda harida, kellele kirjutada, maalida, luua muusikat, teha teatrit, siis ühel hetkel seisab eesti kultuurivereringe silmitsi trombiga: loojaid ju veel leiaks, aga kes selle vastuvõtukogemust edasi kannaks?

Missugune on see rahvuskehandi kriitiline mass, mis tagaks n-ö maapäritoluga rahva- ja linnalise kõrgkultuuri vastastikku rikastava olemasolu? Meid ei ähvarda rahvana oma kodumaal enam vähemusse jäämine, nii nagu 1970ndate lõpus, aga kes ütleb, et rajukapitalismi tuultes aset leidnud uued väljaränded ei kahanda eestlaste kultuurivõimekust piirini, mida järeltulevad põlved enam ületada ei suuda?