/nginx/o/2017/02/07/6319001t1h1b44.jpg)
On kombeks arvata, et mitte-eestlased erinevad eestlastest kõikvõimalikes küsimustes. Paraku on see nii ka sallivuse osas – uuringud, igapäevane kohaliku vene meedia jälgimine ning isiklik kokkupuude aruteludega sel teemal näitavad eestlastega võrreldes kindlalt venelaste negatiivsemat suhtumist seksuaalvähemustesse.
Tallinna Ülikooli juhtivteadur Aili Aarelaid-Tart on arvamusel, mille kohaselt paljud Eesti venelased tuginevad õigeusklikule kirikule. Moskva Patriarhaadi Õigeusu kirik ei soosi – pehmelt öeldes – seksuaalvähemusi. Patriarh kritiseerib neid pidevalt ja vastandab «sodoomia pattu» nn normaalsele sättumusele.
Osaliselt ongi venelaste homofoobia sellest tingitud. EELK võiks kindlasti selle kallal oma Vene n-ö partnerlusorganisatsiooniga koostööd teha – küll aga pole vene kirikus ei gei-kogudusi ega kirikuajakirja, mille tiraaži saaks tagasi kutsuda «ebasobiva» artikli tõttu.
Populaarsus läbi vaenu
Usklike inimeste osakaal mitte-eestlaste seas on ligi 1,5 korda kõrgem kui eestlastel, lisaks mõjub venelastele ajalooline taust. Akadeemik Igor Kon nendib, et Nõukogude Liidus oli ideoloogia monopol, peamiseks siseohuks olid «rahvavaenlased» ehk teisitimõtlejad, sama laieneb ka n-ö teisitiarmastajatele. Siit tulenev vaen vähemuste suhtes on siiani terav probleem ja kuum teema enda populaarsuse tõstmiseks paljude poliitikute jaoks.
Kahtlemata on vene identiteet oma iseloomu poolest bütsantslik – kõik peab olema suur ja uhke, esmatähtsad on ühtne riik ja rahvas, mitte isik(sus). On olemas ka teooriaid, mille kohaselt Vene ühiskond on rajatud vangla-kultuurile omastele traditsioonidele, seda seetõttu, et NLis elasid inimesed pidevas hirmus vanglasse või laagrisse sattumise ees. Stereotüüpne mõtlemisviis aina süvendab juba olemasolevaid mustreid, millele iseloomulik mõttekäik näeb imelihtne välja: homoseksuaalsus = pederastia = seksuaalne vägistamine vanglas.
Enamik Eestis elavatest venekeelsetest inimestest eelistab Pervõj Kanali jm Vene telekanalite vaatamist näiteks venekeelsele «Aktuaalsele kaamerale». Sellest tulenevalt on nende hoiakud paljudes küsimustes samad mis Venemaa keskmisel elanikul.
Teerajajad
Vene võimud suhtuvad seksuaalvähemuste tegevusse enamasti negatiivselt, paraade ja teiste avalike aktsioonide läbiviimiseks luba ei anta. Kui aga aktivistid plakatitega teele asuvad, pekstakse neid karistamatult ning arreteeritakse politsei eriüksuste poolt. Vene meedias homodest loodav kujund on kas negatiivse või naljaka maiguga.
Peterburis ja mitmes teises Vene regioonis kehtivad uuendatud seadused, mis keelustavad «pedofiliia-, pederastia-, biseksuaalsuse-, lesbi-, või transgenderluse propagandale suunatud tegevuste läbiviimist alaealiste seas».
Seadust on kritiseerinud paljud Vene inimõiguslased ja ajakirjanikud, viidates nõukogudeaegsele kriminaalkoodeksile, mille järgi homoseksuaalse teo eest pandi kuni kümneks aastaks vangi.
Tänapäeva Venemaal piirdutakse vaid viie tuhande rubla (ligi 130 euro) suuruse rahatrahviga ehk kahekümne aastaga toimunud areng on lausa märkimisväärne!
Esimene pretsedent on tänaseks ka aset leidnud: homoaktivist Nikolai Aleksejev läks tänavale plakatis jäädvustatud näitleja Ranevskaja tsitaadiga «Homoseksuaalsus ei ole ebanormaalsus, ebanormaalsus on maahoki ja jäätants». Talle määratud rahatrahvi kaebab Aleksejev edasi.
Siinkohal olgu mainitud, et Nikolai puhul on tegemist järjekindla aktivistiga, kelle kaebuse on rahuldanud Strasbourg’i inimõiguste kohus. Vene riik on sunnitud kompensatsioone maksma, mida ta teebki, kuid sellega tegevus piirdub – aktiviste kiusatakse jätkuvalt taga.
Muutused tulevad, aga visalt
Positiivseid märke on ka näha – homofoobiat mõistavad hukka Vene ühiskonnategelased ning juhtivad ajakirjanikud Vladimir Pozneriga eesotsas. Kui Peterburi homopropaganda seadus, nagu seda nimetatakse meedias, jõustus, korraldas liberaalne ja üle maailma elavate vabameelsete venelaste seas populaarsust koguv telekanal Dožd kampaaniat, mille käigus mitme päeva vältel kritiseerisid Vene mõtlejad homofoobsust ning üritati näidata, et mitmekesisus ainult rikastab ühiskonda.
Samas oli eetris saateid, kus gei-teemad olid kajastatud kunsti vaatevinklist. Ka tänavaprotestidel on näha vikerkaarevärvides lehvivaid lippe ehk homod ei karda võimulolijate vastu tänavale astuda.
Probleemi üks lahendusi on ka sallivuse tõstmisele suunatud konverentside ja kampaaniate läbiviimine ning harivate materjalide väljaandmine. Selle võimaluse tõhusus võib osutada kõrgeks just noorte seas, kelle maailmapilt on veel kujunemise faasis.
Kiireid positiivseid muutusi ei maksaks aga oodata – muutused saabuvad alles siis, kui venelased vabanevad nõukogudeaegsest identiteedist ja võtavad omaks läänelikke väärtusi, millest üks on vaieldamatult õigus enesemääratlusele.
Artikkel ilmus 30. mail Erinevus rikastab programmi raames TTÜ õiguse instituudi väljaandes Ajaleht.