Jalgpallistaadion vanglate osakonna asemel

, Jalgpalliklubi «Lokomotiv» juhatuse liige
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jalgpalliklubi «Lokomotiv» juhatuse liige Sergei Ivanov
Jalgpalliklubi «Lokomotiv» juhatuse liige Sergei Ivanov Foto: Erakogu

Jalgpalliklubi «Lokomotiv» juhatuse liige Sergei Ivanov kirjutab, et kui riik tahab Ida-Virumaal rohkem Eestit näha, siis võiks ametnike kolimise asemel kohaliku jalgpallistaadioni korda teha.

 
Integratsiooni teemadel on palju arutatud. Eestimaal elavad inimesed ajavad ju ühte asja ja nad oleks vaja ühendada. Erinevad uuringud, üritused ja kampaaniad on neelanud miljoneid eurosid. Kas olukord on paranemas või mitte? Jäägu see igaühe enda otsustada, kuid olen üsna veendunud, et vastused ei kõla komplimendina integratsiooniprogrammide koostajatele ega nende rahastajatele. See raha on visatud tuulde ning eestlased ja venelased pole millimeetritki teineteisele lähenenud. Ida-Virumaal elanik igapäevaselt jalgpalliklubi tööd korraldades näen ma selgelt, mida inimesed tegelikult vajavad. Sport ja mure oma laste käekäigu pärast teeb võimalikuks selle, et eestlane ja venelane ulavad teineteisele sõbrakäe ja panevad seljad kokku.
Umbes aasta tagasi võeti Jõhvi vallavalitsuse ja linna spordikooli toetusel vastu otsus, et jalgpalliklubi «Lokomitiv» hakkab treenima ka väiksemaid, 4-6 aastaseid lapsi. Tulemus oli üllatav: mitu aastat võrkpalli ja korvpalli kõrval vaeslapse rollis olnud jalgpall pakkus inimestele tohutut huvi ja hakkas arenema. Lapsevanemad tõid oma võsukesed treeningutesse ja üsna pea sai selgeks, et kõiki soovijaid ei suuda me vastu võtta. Treeningute korraldamiseks üürime olude sunnil spordikooli saali. Jalgpalli jaoks ta ei sobi, aga sobivamaid rajatisi Jõhvis lihtsalt pole.
Jõhvis jalgpalli taguda aga tahetakse. Head meelt teeb ka vanemate suhtumine. Lisaks sellele, et nad hoolitsevad oma laste sportimisvõimaluste eest, moodustasid nad ise täiskasvanute võistkonna ning korraldavad mänge samal ajal kui lapsed trennis on. Sellisest spontaansest otsusest sündis ka Jõhvis Jalgpallihaiglaga sarnane liikumine Lokokliinika koos kõige selle juurde kuuluvaga – alustades ühtsest sümboolikast ning lõpetades võistlustel kaasa elamisega. Lastevanemad tunnevad suurt huvi ka nö täiskasvanute Lokomotivi käekäigu vastu. Võistkond mängib ikkagi II liigas.
Kuid kõige tähtsam pole selle juures ühine jalgpallipisik vaid see, et eestlased ja venelased hakkasid omavahel suhtlema. Mõlemas keeles ja teineteist õpetades. Lastel keeleprobleeme pole, nemad õpivad keelt igapäevases elus treenerit või võistkonnakaaslasi kuulates. Lastevanemad leidsid aga samuti ühise keele. Tuleb välja, et Ivari ja Miša isadel on paljugi ühist ja pole need eestlased ja venelased nii erinevad ühti kui väidetakse.
Ka kohalik politsei hindab meie jalgpalliklubi edasiminekuid kõrgelt. See on ka arusaadav, sest kindlat hobi omavad ja sportivad noored ei lange nii kergesti narkootikumide küüsi ega lähe kuritegelikule teele. Jõhvi spordiklubi sadakond noort suunavad kogu oma energia spordile ja see on suur asi ka riigi mastaabis.
Kultuur ja sport ühendavad erineva taustaga inimesi ja tänu jalgpallile on võimalik eestlasi ja venelasi ühendada. Võidaksid kõik - kohalik kogukond areneneks tervemaks, turvalisemaks ning ühtsemaks, kuid alati peab olema üks «aga». Kuigi riik toetab spordiga tegelemist, siis vähemalt Jõhvi need rahad ei jõua. Puudulik rahastamine seab aga kõik head kavatsused suure küsimärgi alla.
Aprillis algas uus hooaeg ja mängud peaksid toimuma välistaadionil. Staadionit aga Jõhvis pole ja kui uskuda tarkade meeste poolt koostatud arengukavu, siis niipea ka ei tule. Ligi kümme aastat on räägitud, et Jõhvi vajab uut staadioni. Jutuks see on vaid jäänudki. Teemat on arutanud nii kohalikud poliitikud kui ettevõtjad, kuid seni on sportlaste kasutuses vaid üks väljakulaadne plats. Staadioniks ei saa ega tohigi taolist narkarite kogunemiskohta nimetada. Tühermaa, aiamaa, pommiauk – 60-aastase «Jõhvi staadioni» tänane seisukord võimaldab kasutada vaid neid väljendeid.
Võib tunduda uskumatuna, kuid staadioni rajamise hetkest pole seda kordagi renoveeritud. Ainsad, kes väljaku eest hoolt kannavad on trennis käivad lapsed ja nende vanemad. Jalgpalliklubi on pikalt oodanud, et võimule tulnud parteid täidavad oma lubadused ning leiavad raha ka spordirajatise remondiks. Tänaseks on selge, et raha ei tule ning see on vesi vaid kurjategijate ja narkoärikate veskile!
Kuna Jõhvis kunst- või pärismuruga staadioni pole, siis tuleb lunimas käia naaberlinnade spordirajatiste kasutuslubasid. Kas pole piinlik – elades Ida-Virumaa kõige ilusamas ja kaasaegsemas linnas, peavad kohalikud spordijuhid käima kerjamas, et lastest ja noortest sportlasi voolida.
Kohtla-Järve Ahtme linnaosal on oma kunstmuruga väljak. Narva saab samuti varsti juba teise, palju kaasaegsema väljaku. Sillamäel ja Rakveres on neid suisa kolm. Jõhvi lastel seevastu on vaid joodikute ja narkomaanide poolt lagastatud «staadion». Kas see ongi eesti valitsuse Ida-Virumaa arengukava? Valitsus tahab Ida-Virumaal rohkem «eestit» näha ja on selle nimel valmis kasvõi justiitsministeeriumi vanglate osakonna sinna kolima. See maksaks roppu raha.
Algatuseks võiks aga hoopis staadioni korda teha ja see tooks Virumaale ka kordades rohkem Eesti riiki kohale. See näitaks, et meist hoolitakse ja me ei elagi jumala poolt unustatud paigas.
Jalgpalliklubi «Lokomitiv» ei istu käed rüpes. Me mõistame, et raha kõigile ei jätku, seetõttu võtsime vastu vallavõimude pakkumise ja rentisime Jõhvi staadioni kümneks aastaks. Proovime ka ise rahastajaid leida. Ka üks Euroopa sporti toetavatest fondidest kinnitas, et meil on lootus saada ligi 100 000 eurot laste spordiobjekti renoveerimiseks. Kuid ka see summa on vaid pool sellest, mis kulub uue staadioni ehitamiseks. Kas riik ei võiks siin kohal kaasa mõelda ja võimalusi otsida. Kohalikest reservidest nagunii midagi ei tule.
Kahju, et ei saa teada, mida tunnevad poliitikud ja suurettevõtete juhid, kes sõidavad mööda Jõhvi häbiplekist ehk linna peaspordirajatisest. Me oleme kõnetanud paljusid neist, osadega läbirääkimised veel kestavad, kuid enamasti kuuleme kaastundeavaldusi või lihtsalt «ei», mis jääb kõlama vastamata meilidest-kõnedest.
Mul on kurb, et meie lastel ei ole võimalust tegeleda lemmikspordialaga, kasvada tervetena ja aktiivsetena, suheldes oma eakaaslastega ning arenedes nii, nagu meie riik seda sooviks. Miljonid raisatakse meelsuse uuringutele, propaganda üritustele ja kampaaniatele kuid tegelikult toimiva integratsiooni jaoks on vaja palju vähem raha. See jätab vägisi mulje, et jutud integratsioonist on üks suur jama, mida aetakse Brüsseli ja euroliidu meeleheaks.
 
Kommentaarid
Copy
Tagasi üles