Eesti Koostöö Kogu juhatuse esimehe Peep Mühlsi väitel inspireeris täna avalikustatud Eesti ühishuvi ja koostöö deklaratsiooni kavandit koostama soov, et valimiste aasta ei muutuks poliitiliseks kaikavõitluseks ajal, kui vajatakse senisest suuremat üksmeelt.
Mühls märkis intervjuus Postimees.ee'le, et ei näe ühtki erakonda, mis peaks soovima koostöökogu avaldusega vastanduda.
Suur algatus on täna tehtud. Samas on kõige mõjukam riigis valitsus ja laiemalt erakonnad. Milline on praegu olnud teie koostöö erakondade ja valitsusega - kas on ka pinda kombitud, mida nemad arvavad teie algatusest ja selle sisust?
Meil on olnud esimesed konsultatsioonid mitmete erakondade esindajatega. Oleme tagasisidet saanud, et aeg selliseks laiapõhjaliseks kodanikuinitsiatiiviks on küps. Kuid me peame endale aru andma, et see aasta on valimiste aasta ja üleskutsed ühishuvile ja koostööle ei ole päris see, mida erakonnad poliitilise kapitalina kasutada tahavad.
Täna on kahtlemata küsimus, kui palju on meie erakondadel pikka nägemist ja riigimehelikkust selleks, et rääkida ühishuvidest, millest ei saa mööda vaadata.
Võib öelda, et ühishuvi ja koostöö deklaratsioon on ajendatud sellest, et valimiste aasta ei muutuks poliitiliseks kaikavõitluseks ajal, kui me peaksime olema teatud asjade suhtes üksmeelsemad kui ei kunagi varem.
Kuidas te loodate erakonnad leplikumaks muuta ajal, kus on käimas kriis ja kaks valimist tulemas? Mis võiks olla teie võluvits?
Ma arvan, et ärme alahinda seda, et erakonnad ise vaatavad asja perspektiiviga. Mina ei näe ühtegi erakonda, kes peaks soovima taolisele üleskutsele vastanduda või hakkama vastu töötama. Miks see peaks olema neile kasulik, kui see on selgelt kodanikuühiskonna initsiatiiv ja üleskutse, et alustada tõsist laiapõhjalist dialoogi ühiskonnas, mis puudutab Eesti tulevikuvalikuid?
Pigem on küsimus, kui palju nad tahavad ise läbi valimiskonteksti ühishuvi määratleda. Aga see ei pruugi olla vastumeelsus konkreetse üleskutse suhtes.
Täna pakume erakondadele platvormi, mis võimaldab neil edasi minna oma esindusdemokraatia funktsioonidega, samal ajal arvestades kodanikuühiskonnaga kui osalusdemokraatia arendajaga.
Ütlesite deklaratsiooni esitledes ka seda, et see on avatud dokument. Millal see lukku läheb?
Eks iga asi peab ühel hetkel valmis olema. Seda võib lõpmatuseni siluda ja täiendada, aga me palume oma osalisorganisatsioonide, mida on üle 60, kommentaare järgmise kolme nädala jooksul, et saaksime need 11. märtsiks summeerida. Ja 11. märtsil arutame edasi, mis saab. (11. märtsil on Eesti Koostöö Kogu korraldatav Harta foorum - toim.)
Nii nagu igasuguses osalusdemokraatiaga protsessis, on igal organisatsioonil võimalus sõna kaasa rääkida ja lõppresultaati me veel ette ennustada ei oska.
Aga ma arvan, et deklaratsioon sellisena võiks olla lühike ja kompaktne. Konkreetsed ettepanekud, mis ühes või teises valdkonnas oleks vaja teha, on juba järgmiste foorumite küsimus. Need tuleb ka formuleerida, nagu eelmisel sügisel tegime haridusettepaneku riigikogus, millest üks protsess põhikooli ja gümnaasiumi suhtes on ilusti käivitunud.
Samamoodi, kui me räägime n-ö hartaettepanekust, siis see oleks midagi sellist, millega saaksime minna konkreetselt valitsusse ja riigikogu ette. Et öelda, et vaadake, me oleme selle asja läbi sõelunud ja meie arvamus pikas perspektiivis oleks need ja need punktid.
Seega on võimalik, et harta seitse põhipunkti võivad muutuda?
Jah, absoluutselt. Ärme vaatame seda kui kivisse raiutud asja. Aga millegagi peab piirduma, kui sa tahad esineda üleskutsega, et kaasata teisi organisatsioone, teisi inimesi. Ma ei oska öelda, kuhu me 2-3 kuu pärast oleme jõudnud sellega. Loodetavasti kõneleb siin eelkõige konstruktiivne kui destruktiivne keel.