See unistus on inimkonda võlunud juba ammu, kuid üllas eesmärk tundub praegu sama kaugel olevat kui tuhat aastat tagasi. Miks käib kõik ikka nii, et vanade meelest on noorus hukka läinud ja noored hakkavad vanu alles siis mõistma, kui on ise vanaks saanud?
Euroopa Liit püüab olukorda parandada ja kuulutas 29. aprilli põlvkondade solidaarsuse päevaks. Et vähemalt sel päeval teha noorte ja vanade ühiseid üritusi, sel moel eri põlvkondi üksteisele lähendades. Isegi üks riigikogu istung on sellele teemale pühendatud.
Pinevus süveneb
Küsimus ise on tõsisemast tõsisem. Praegu elab maailmas 710 miljonit üle 60-aastast inimest. Aastaks 2050 kuulub ennustuste kohaselt vanemasse põlvkonda kaks miljardit inimest. Maakera kogu elanikkond kasvab selleks ajaks umbes kaheksa miljardini – seega moodustaksid pensioniealised härrad ja prouad tervelt neljandiku.
Ka meil ületas pensionäride arv hiljuti 400 000 piiri. Isegi arenenud suurriigid pole selliseks eluea kiireks kasvuks valmis, rääkimata Eestist, kus praegu makstakse üht väikseimat pensioni ja üle 65-aastaste riigiametnike tööl käimise võimalus seadustati alles hiljuti.
Seniseid arenguid jälgides tundub, et inimväärse vananemise poliitikani, mis täidab Euroopa Liidu riikides juhtiva ideoloogia rolli, on meie valitsusel veel õige pikk tee käia.
Tänavune aasta on eriline, sest alates 2012. aastast hakkaski tööealise elanikkonna arvukus kiiresti vähenema ning 60-aastaste ja vanemate arv kasvama. Kõige kiiremini kasvab vanemaealiste arv aastatel 2015–2035, kui sõjajärgse beebibuumi põlvkond jõuab pensioniikka.
Ees seisev pinev olukord tööjõuturul võib põlvkondade solidaarsust ehk siis ühiskonna ühtekuuluvuse tunnet kõvasti vähendada. Eelkõige muutub olukord teravaks pensioni- ja tervishoiusüsteemi rahastamisel. Selge, et raha ei pruugi kõigile jätkuda. Kuuleme ja loeme ajakirjandusest juba nüüdki, kuidas eakatele heidetakse ette, justkui sööksid nad ära praeguste noorte loodud väärtusi ja tarbiksid üleliia palju rahvuslikust rikkusest.
Kahjuks unustatakse ära, et kuigi pensioni makstakse töölkäijate maksudest, on praegused pensionärid olnud ise aastakümneid maksumaksjad ning nende maksude eest kasvatati ja koolitati praegust töölkäijate põlvkonda. Sellist solidaarsusele lähenemist tänapäeva Eestis väga ei väärtustata. Ometi on see ainuõige kriteerium eri põlvkondade ühtekuuluvuse ja elu mõtte hindamisel.
Kõik me vananeme
Põlvkondade solidaarsuse päev moodustab ühe osa tänavuse aktiivsena vananemise aasta tegemistest.
Juba lähemas tulevikus on kavas vanem põlvkond taas tööturule kaasata ja aktiivseid inimesi vajatakse senisest rohkem. Kuigi praegu on tööpuudus Euroopas ja Eestis veel suur, aga kui majandus veidigi kosub, ei saa enam hakkama pensioniealisi tööle tagasi kutsumata.
Kindlasti ei pea vanemad inimesed täiskohaga töötama, kuid nende tööoskus, kogemus, korraarmastus ja elutarkus muutuvad õige pea ühiskonnale väga vajalikuks.
On ju ka Eestis mööda saamas see üleminekuaastate noortebuum, kui sekretäriks võeti vaid verinoori siresäärseid eurohiiri (minu sõnastus). Keskastme juhtidena eelistatakse juba ammu suure töökogemusega ning elu näinud asjatundjaid.
Aktiivsena vananemine tähendab head tervist vanemas eas ning ühiskonnas täisväärtusliku liikmena osalemist, tundes rahuldust oma tööst, olles sõltumatum igapäevaelus ning aktiivsem kodanikuna.
Oleks tarvis, et vanemad naised ja mehed saaksid täita oma osa tööturul, võideldes nii ise vaesuse, eelkõige naiste vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu. See tähendab ka vanemale põlvkonnale töötingimuste loomist, parema töötervishoiu, sotsiaalkindlustuse ning pidevõppe võimaldamist.
Üha rohkem astutakse Euroopas vastu eakate kohta käibivate negatiivsete stereotüüpide tekkele ja vanusega seotud diskrimineerimisele. Pole me Eestiski veel lahti saanud vanainimesi halvustavatest märkustest, kuid igatahes on Euroopas saabunud aeg, mil vananemisse tuleb suhtuda sallivamalt. Seda enam, et vanaduse eest ei pääse meist keegi.