Eestimaa Loomakaitse Liidu president Heiki Valner ja Eestimaa Looduse Fondi vabatahtlik Eneli Kristenbrun.

FOTO: Repro

Eesti zookauplustes peetakse eksootilisi loomi väga halbades tingimustes ning ohtlike võõrliikide vabadusse laskmine ohustab meie loodust, kirjutavad Eestimaa Loomakaitse Liidu president Heiki Valner ja Eestimaa Looduse Fondi vabatahtlik Eneli Kristenbrun.

Kui mõne aastakümne eest pakuti zookauplusest heal juhul akvaariumi­kalu ja hamstreid, siis nüüd ilutsevad riiulitel sellised imeloomad, mida isegi poemüüjad pole varem näinud. Sisalikud, maod, aarad, kilpkonnad ja rohtlahaukurid on vaid tühine osa valikust.

Uued «lemmikloomaliigid» on poed vallutanud ja jõudnud ka loomaomanike kodudesse. Loomakaitsjate hinnangul on aga suur osa meil peetavatest eksootidest õnnetud, haiged ja stressis. Kõik algab juba poest, kus ei suudeta liigiomaseid tingimusi tagada. Elukad on tihti ebasobivates puurides ja neile ei anta sobivat toitu.

Nad vajavad ka rahu, aga kauplustes paraku korralikest varjumisvõimalustest rääkida ei saa.
Loomaärikad väidavad kui ühest suust, et kõik on hästi, loomad on õnnelikud ning viibivad vaata et pidevas orgasmieelses seisundis. Eestimaa Loomakaitse Liidu (ELL) hinnangul rahuloluks aga põhjust pole. Loomakaitsjatele laekus ainuüksi eelmisel aastal zookaupluste kohta üle 120 kaebuse.

Eelkõige olid need seotud loomade ja lindude pidamistingimustega, paljudel juhtudel nägid elukad ka viletsad välja. Kuigi ELL on pöördunud loomapoodide ja järelevalveametnike poole ning palunud puudused likvideerida, pole paranemist näha.

Loomapoodide töötajad ei ole suutelised ostjatele andma adekvaatset teavet liigiomaste pidamistingimuste ja vajaduste kohta. Kristiine keskuses Pet Centeri loomapoes hoiti näiteks lembelinde veel selle aasta alguseski ümmarguses puuris. Ümmargused puurid või pesad aga ei sobi lindudele – nad ei suuda seal orienteeruda ja võivad end vigastada, aga kaupluse töötajate arust oli kõik korras.

Tallinna Mustika keskuse zookaupluses jäid mullu külastajaile silma peaaegu karvutud mustsaba rohtlahaukurid. Müüja sõnul oli tegu igati tavapärase kevadise karvavahetusega ja ta ennustas haukurite järgi sooja kevadet!

Klaaskapis üritas jämedaks söödetud pesukaru venitada ennast riiulile, mis oli liiga kõrgele seatud. Häiritud talveunest segane skunk oli peitnud ennast sagivate klientide eest pesaks kohandatud kassikemmergusse. Ka tuhkur ei suutnud mõnekümne ruutsentimeetri suuruses klaasakvaariumis kuidagi rahu leida.

Eksootide liigirohkus selles poes oli aukartust äratav. Iga akvaariumi või puuri külge oli kinnitatud liigikirjeldus ja kodustes tingimustes pidamise õpetus. Haukuri juures oli muu hulgas lause: «Hoida soojas, liiga jahedas temperatuuris kipuvad jääma talveunne.» Midagi ei saa ette võtta, sest Hollandist toodud loomadel olid dokumendid korras ja müügiõigused Eesti seadustega kooskõlas.

Tartu Zoo Planet jääb aga silma igati korraliku linnuvalikuga. Mullu märtsis ilutsesid selle lemmikloomakaupluse tillukestes puurides kaks loorkakku ja üks habekakk, kookaburradest ja suurtest aaradest rääkimata. Suuremate lindude nägemine puuris, kus isegi tiibu sirutada ei saa, paneb iga loodusesõbra südame valutama. Formaalselt on aga kõik korras, sest kehtiva seaduse kohaselt võib isegi jaanalinnu rahulikult pooleteise meetri kõrgusesse puuri elama panna.

Seadusandja ei osanud ilmselt ette näha, et puurilindudena hakatakse pidama ka röövlinde ja muid suuremaid tiivulisi. Kakud ja pistrikud kuuluvad muide ka rahvusvahelise konventsiooni kaitse alla ja nendega äritsemine on rangelt keelatud. Zoo Planeti poest aga kinnitati, et haruldased linnud ei olegi müügiks, vaid kaupluses tegutsevat hoopis miniloomaaed. Nii et kõik on JOKK.

Üks müüjanna küll tunnistas ausalt, et tema teadmised piirduvad vaid koerte pidamisega ning eksootide igapäevane hooldus käib Googl­e Translate’i programmiga tõlgitud väljatrükkide järgi. Üht linnuliiki pidi õpetuse kohaselt toitma putukate pealagedega!

Raha ei haise – see kõnekäänd leidis kinnitust hiljuti, kui ELLi eksootiliste ja roomajate töögrupi juht Kadri Võrel jälle Tartu kurikuulsat loomapoodi külastas. Mida ta siis nägi? Põldpüü nime all üritati 310 euro eest müüa kaitsealust Rollulus rouloul’i. Kookaburrade nokad olid aga tugevalt valesti kasvanud. Ühe linnu noka alumine pool oli tunduvalt pikem kui ülemine ja teisel täpselt vastupidi.

Ei pea olema ornitoloog mõistmaks, et sellise nokaga on söömine vaevaline. Kõige hullem oli olukord lindudega, kelle nime isegi poepidajad ei teadnud. Puuril igatahes silti polnud. Tegemist oli kiivitaja-sarnaste musta-valgekirjude pikkade jalgadega lindudega ja ühel neist oli ilmselt rõngas jalga sisse sooninud ning tekitanud tugeva turse. Lind ei saanud enam jalale toetuda ja kui kiirelt ei sekkuta, siis tõenäoliselt tekib gangreen ja ta sureb. Huvitav, kuidas poeomanik seda siis kutsuks? Kas loomapiinamine, loomulik kadu või ehk hoopis paratamatu äririsk?

Pahatihti mängib suurt osa inimeste teadmatus ja teinekord pesuehtne hoolimatus. Nii näiteks ei osata arvestada, et linnud on parajad lärmajad, kes ei pruugi sobida vaiksesse pereidülli. Nii mõnigi inimene avab akna ja laseb linnu vabaks. Probleem on lahendatud.

Puu otsas kössitavad papagoid pole Tallinnas enam haruldane vaatepilt. Pealegi ei osata arvestada, et nii mõnedki linnuliigid on palju pikema elueaga kui inimesed. See tähendab, et läbi tuleks mõelda ka see, et lind pärast pererahva surma hoolitsuseta ei jääks. Sama probleem võib tekkida kilpkonnadega. Osa neist elab väga vanaks ja kasvab tihtipeale suuremaks, kui seda looma soetamise hetkel arvati.

Punakõrv-ilukilpkonn on väga levinud lemmikloom. Põhja-Ameerikast Euroopasse toodud elukas on nii mõneski paigas suutnud aklimatiseeruda ja seal peetakse teda juba lausa kahjuriks. Ka Eestis on probleeme eelkõige just punakõrv-ilukilpkonnaga. Liiga suureks kasvanud isendeid on üritatud sokutada loomaaeda. Loomakaitsjad on leidnud neid nii prügikastidest kui ka looduslikest veekogudest.

Veel üks elukas, kelle kasvuga ei osata arvestada, on roheleeguan. Väikesest draakonist kasvab võimas tegelane, aga siis on juba hilja hädaldada. Paljud üleliigseks osutunud roheleeguanid on saanud uue kodu Raplamaal asuvas Imeloomade Seltsis. Paraku ei saa ju seltski neid lõpmatuseni vastu võtta ja nii ei tasugi imestada, kui ühel heal päeval roheleeguaniga ka metsa vahel või pargis kokku satute.

Soojema kliimaga harjunud võõrliikse isendi hülgamine lõpeb tavaliselt tema surmaga. Aga poodides on müügil ka selliseid võõrliike, kes on võimelised kohanema ja loodusesse pääsenuna kujutavad ohtu Eesti loodusele. Pesukaru on just selline tegelane – armsa lemmikloomana müüdav elukas saaks Maarjamaal ilmselt üsna kenasti hakkama. Saksamaa metsades tekitab ta juba parajat peavalu. Ka Lätis on neid tegelasi juba looduses liikumas nähtud, Eestis veel õnneks mitte.

Kauaks aga sedagi, sest äri on ju püha ja raha teeb õigust! Aga on olemas veel üks tegelane, kelle ilmumist looduskaitsjad vägagi pelgavad. Põhja-Ameerikast pärit hallorav on loom, kelle süül tavaline orav on Inglismaal peaaegu hävinud. Tõsi, Inglismaal ei puutunud loomapoed asjasse ja võõrliik lasti teadlikult loodusesse.

Kuigi ohtliku närilise lisas looduslikku tasakaalu ohustavate võõrliikide nimekirja ka Eesti keskkonnaministeerium, pelgavad nii mõnedki, et kui loomaärikad mingite nippidega ka seda elukat müüma hakkavad, on meie põlise orava päevad varem või hiljem loetud.

Et olukorda natukenegi parandada ja inimeste teadlikkust tõsta, koostas Eestimaa Loomakaitse Liit põllumajandusministeeriumi ülesandel 30 enim lemmikloomana peetava eksootilise looma pidamisjuhendid. Need on kättesaadavad loomakaitse liidu kodulehel www.loomakaitse.eu.