Jürgen Ligi.

FOTO: Mihkel Maripuu

Riigikogu rahanduskomisjoni esimees Jürgen Ligi kirjutab oma ajaveebis, et kuigi ajakirjanduses on ilmunud süüdistused nagu oleksid riigieelarve kärpeläbirääkimiste pidajad mingi suvaline kamp, on tegu erkondade selgete volitustega esindajatega. Mingisuguseid üllatavaid otsuseid neil teha pole võimalik, märgib Ligi.

Õu ja hirmuga kuulsin raadiost, et riigieelarvet kärbib suvaline kamp. Kui asja kinnitas teler ja kordasid lehed, kadus kogu mu asu.

Ikkagi rahanduskomisjoni esimees, mõtlesin esmajoones enda peale, mõne arvates isegi krokodill. Kodus nainegi näägutab, et mind ei võeta enam isegi kärpima. Nii hakkas kahju isegi riigist, ühtmoodi politoloogide ja infoagentuuridega, sest meil peaks ju tõesti olema nii parlament, ta rahanduskomisjon kui valitsus.

Aga nood tunded läksid üle. Vaatasin kalendrit, meilboksi, sms-kasti, kõnesid, meenutasin unenägusid, ja tundsin end kui lõikelaua taga elavat. Uurisin üle ka tolle kamba koosseisu, ja hingerahu saabus. Saatus oli teinud targasti, kui oli lasknud mu õhtul kenasti suusatama. Suvaline kamp polnud muud kui 3 lühiajalist läbirääkimisdelegatsiooni, kel kaasas erakondade piiratud volitused, kõik vaid inimesed, kelle suvalgi mandaat taga:

mu erakonna ja valitsuse juht;
mu rahanduskomisjoni liikmest fraktsiooni esimees, must mõõtmatult tublim inimene;
me partnererakonna juht, tema ka rahandusminister, ja ta fraktsiooni esimees rahanduskomisjonist;
me teise partnererakonna juht, ühtlasi fraktsiooni esimees, ja erakonna oma, ja ekspeaminister, koos oma peasekretäriga, taas rahanduskomisjonist.

Mitte ühtki kosmilist mõtet, mida maapealsed poleks aastaid, aastakümneid või vähemasti kuid puudutanud, neil ühes polnud. Olnud ent olid nii poliitiliste kui mittepoliitiliste mõtlejate poolt läbihekseldatud, kuid aja erinevuse tõttu tallele pandud. Ja nad konsulteerisid juttude käigus, millest on mugi masinates elektroonsed jäljed.

Sellised mitteformaalsed nõupidamised ja läbirääkimised on sama paratamatud kui vingumine nende kallal. Esimest vingumist mäletan Vähi-Savisaare koalitsiooninõukogu ajast. Olla tehtud ebaseaduslik insrtitutsioon. Küll ta põhiseaduslikke otsuseid ka dikteeris, see on paksude natuuris sees, kuid siilgi teadis, et nad teinuks seda koalitsiooninõukogu nime võtmatagi, rahva tahtel. Sellest peale pole sarnase nõukojata valitsust olnud, kuid ajakirjandus ja strandbergid on tallegi ikka jälle omistanud otsustamisõigusi, mida fraktsioonid ja parteid talle rõhutatult enam ei annaks.

Hulka halvem, tõsi, on lood koalitsiooniläbirääkimistega. Neis kipub nii demokraatia kui mõistus ikka kannatama. Aga nendeta poleks toimivaid koalitsioone.
No ja siis krokodillid. Ühe idiootse mõtte kohaselt oli talle pandud populistlik nimi ja üleüldse polnud tal mingit õigust midagi arutada. Aga need nimed lihtsalt jäävad külge ja on paratamatud nagu läbirääkimised isegi. Kuis saanuks kutsuda midagi koalitsioonierakondadevaheliseksriigieelarvestrateegiamuutmiseettepanekute ja miskõik komisjoniks? Too koostöö oli hea harjutus ja tast on abi ka praeguses teineteisemõistmises, ja ideede mõistmises nagunii.

Suvaline kamp ent oli suvaline etteheide ajakirjanduse upitamiseks. Sest kuda sa ütled, et ei tea midagi, sedagi, kas miskit teada on?

Kas aga keegi etteheitjaist kujutab ette kriisiotsuste otsustavuse kaalu? Ükshaaval nämmutataks iga mõttepoeg, aga esmajoones tema väidetav autor, surnuks. Ja ükski nämmutaja ju ei vastuta millegi eest ega valda reeglina ka pilti. Tuleb aeg, ja esitatakse ka plaanid.


See ei tähenda aga, et kõiksugu koosolekuid poleks nonde läbirääkimiste kõrval, ajal, eel, kohal ja järel - parteides, fraktsioonides, valitsuses, ministeeriumides. Kogu aeg suhtlemised ja vaidlemised pealeselle.
Kuni pole ent anda produkti, ei ole palju teha parlamendil. Rahanduskomisjonil ka mitte. Olen proovinud seal provotseerida debatte, aga enamasti saan opositsiooni opositsiooni teada alles suures saalis. Meediasse ei lasta Keski esindajaid komisjonis erakonda esindamagi, ikka sööstab ette Sepp või Savisaar, ja lööb (hävitavad) positsioonid lukku. Et kärbe on liiga väike, raha on liiga vähe, prognoos on liiga suur, sealt ei tohi võtta, varjatakse ja tehakse eimidagi, ja kõik see muu ühes jutus koos. Ja Ansip ja RE. Kas peaksin looma selle jutu erikomisjoni?

Aga kärpeläbirääkimised käivad endiselt mitmel rindel, pole parata. Sotsidel pole pääsu, juht on rahandusminister. Tulnuklikud artiklid pensionide ja lastetoetuste tõusust on loodetavasti aastaid toimetustes tolmunud ja kiusust ära trükitud.
Meist pole vaja rääkidagi.
No ja IRL, suur innustaja. See, mis jääb tegemata oma ministritel, saab tehtud vähemasti meedias: kui me ei kärbi, võtab meid IMF; kui me kohe ei otsusta, pole sel koalitsioonil mõtet; kui meie valitsuses oleme, krooni ei devalveerita. Kõige tublim on ent kõige noorem, Margus, rahanduskomisjoni liige: iga päev laekub makse 100 miljonit alla loodetu! - Sellest saab ju pealkirjad ja sihuke šokk, et pool on puudu, ei saa innustamata jätta, killuke sellest vastab isegi ju tõele.


Jutt küll kokku ei hoia, ent innustus on õigeks asjaks ja asjaks ikka. Lõpuks hakkab ehk omadelgi rohkem häbi - õhku täis kaitseplaanide, 38% paisunud sõidudotatsioonide, asfaldi kiire pealekasvu, kriisiaja palgatõusude, vasikaemade hea elu pärast laste omadega võrreldes. Margusel mu meelest on tõsi taga. Oleks toda tahet ja siirust vaid rohkematel ja läbirääkimiste suureks eesmärgiks ei püstitataks omakeski vanemahüvitise ärasolkimist. Õigupoolest ongi palju rohkem juba kui seni.

(Ahjaa, too eelarve usaldusega sidumine on minu idee, aga sinna juurde kuulub ka spiikri kohustus kriisi ajal Riigikogu istungit tõepoolest ka juhtida)