Lahingud Eesti Rahva Muuseumi uue hoone ümber tunduvad olevat suures osas peetud ning jäänud kerge rahvuslik uhkus, et tuleme ise omadega toime, ilma Brüsseli onude-tädide abita. Enam ei ole mõtet tagantjärele rusikatega vehkimisel, et kuhu see muuseum Tartus teha või miks nii suur ja miks selline ning kes on kõiges selles süüdi.
See jääb ajaloo pärusmaaks, sest rong on juba läinud. Vastupidi arvajaid tembeldatakse niikuinii juba röökuriteks ja marutõbisteks vingujateks («Soojad toasussid ja roosa lambivari», TPM 5.3). Vaadelgem pigem seda, mis sünnib siis, kui see hoone on Raadil juba valmis, ütleme, vähemalt viie aasta pärast.
Juba praegu võib enam-vähem kindlalt öelda, et ERMi kinnisvarade käituskulud kasvavad, mitte ei kahane. Külastatavusest oodatav sissetulekute kasv neid ei kata. Vist ei ole mõtet mainida hüpoteetilist 150 000 külastust aastas.
Kõik jahivad külastajat
Muidugi tuleb silmas pidada ka neid, kes külastavad sissejuhatavat plokki, veerandit muuseumi 33 000-ruutmeetrisest pinnast, st fuajeed, kohvikut, teatri, muusika, kino ja konverentsi mitmefunktsioonilisi saale ning õpitubasid. Enamik neist külastajatest muuseumi ja ekspositsioone ei vaata, aga muuseumi külastajatena lähevad statistikas arvesse küll.
Seda on näidanud juba Kumu kogemus, kus teinekord on fuajees kolm üritust korraga. Poliitikud ja ettevõtjad saavad odava riikliku ruumi oma kogunemiste kohaks. On džässikontserdid, alternatiivteatri õhtud ja muu selline mitte-museaalne tegevus. Mitte et mul midagi selle vastu oleks, siiski kahtlen, kas selleks Tartus jõudu jätkub.
Konverentsikeskusi tuleb linna südames juurde, vähem aga konverentse. Millegipärast ei usu, et Tartu Uus Teater on väga huvitatud oma pooleldi klubilise tegevuse ülekandmisest Raadile. Kontserdikohtadena hakkab aga juurde tulema kas või kirikusaale, näiteks Pauluse kirik. Kõik jahivad taga külastajaid, keda aga on võimalik hulk.
Lisaks paisub muuseumi palgafond, praeguse 115 töötaja asemel kasvab muuseumi töötajaskond 150 inimeseni. Seda enamasti teiste muuseumide arvelt, sest kultuuriministeeriumi rahakott pole viimaseil kümnendeil kasvutendentsi (osakaal riigieelarvest) näidanud. Nii kahandatakse näiteks lähiaastal Tartu Kunstimuuseumi töötajate arvu kahekümneni, sest raha lihtsalt ei eraldata.
Tahtmised suurenevad
Kuna muuseum ehitatakse siiski keset kuumaastikku, tuleb selle ümber teha korralik haljastus, teha teemapark, endist mõisaparki tuleb taastada ja hooldada. Maastikuarhitektid on vaeva näinud. Arvatavasti tahetakse teemapargis rahvakultuuri näidata. Võib-olla tuleb teha mõned näidistalud, tutvustada vanu põllundusvõtteid. Ühesõnaga väike muuseum vabas õhus, selline väike Disneyland.
Juba on kuulda olnud ERMi esindajate suust, et oodatakse ka Tartu linna oma õlga alla panema. Linna rahadest ei jätku praegugi Toomemäe ja teiste kesklinna haljasalade remondiks ning heaks hoolduseks. Ei tea, kui suurt summat sealt siis veel Raadile lõigata kavatsetakse.
Ilmselt ei möödu palju aega, kui selgub, et Raadi mõisa varemed korrastatud parki ja uue hoone naabrusesse ikkagi ei sobi.
Pealegi tuleb ju kusagil hakata mõisakultuuri näitama. Nii tekibki projekt «Oma vana kodu taastamiseks». Selle kodu, kus muuseum oma saja-aastase vanuse juures vaid paarkümmend aastat asus.
ERM pakub juba välja, et ega nad ainult enda tarbeks ehita. Neil ruume küll, osa hoidlaid juba praegugi Raadil, mis vabanedes suisa ootavad uusi hoiuesemeid. Nii kutsutaksegi maakonnamuuseume ja teisigi seal oma vara hoiustama.
Ma pole ehk uute muuseumimõtte suundadega kursis, aga seda arvan küll, et iga muuseum tahab oma näitusepindade ja kogudega ikkagi koos olla. Mitte nii, et kogud seal, näitused siin ja töötajad kolmandas kohas. Selleks ju ERMgi uut ühtset maja vajab.
Kõne alla võib veel tulla kallite restaureerimislaborite koondamine, aga neidki peab kogude piisavaks hooldamiseks näpuotsaga igas muuseumis olema ning säilikuid peabki hoidma nii, et need ei vajaks restaureerimist. Igatahes oleks ERMi pakkumine juba kogutu enese juurde kokku tuua üsna omapärane. Aga mis siis, kui teised muuseumid, kas või Tartugi omad, lihtsalt ei taha minna ERMi koju Raadile?
Viimaks jääb ka transporditeema, kus omavalitsuselt oodatakse kui mitte eraldi bussiliini, siis vähemalt ühe liiniharu läbisõitmist, ja võimalikult sageli.
Mida ikka koguda?
Lõpuks jääb ikkagi segaseks, mis see rahva muuseum on. Nimi võis ju olla õigustatud ärkamisaegsete rahvusliikumiste ajal Euroopas 19. ja 20. sajandi vahetusel, kus oma muuseume peale kuninglike-keiserlike polnud ning tehti üks ja esimene kõige tarvis.
Hilisem ajalugu on aga toonud esile muuseumide spetsialiseerumise kogutava materjali järgi. Ei ole enam kõigekogujat muuseumi.
Ma ei ole eriteadlane, et täpsemalt sõnastada, mis on rahva kultuuripärandi, et mitte öelda rahvakultuuri kogumine ja kajastamine. Viimase «Ostupalaviku» näituse puhul ERMis kõlas aga üsna võõralt üleskutse tuua muuseumisse igasuguseid tarbetuid esemeid, mida inimesed on hullu peaga ostupalavike käigus soetanud. Kuidagi liiga laiaks kipub see kollektsioneerimisareaal minema. Ja mida siis veel teevad ajaloo- ja maakonnamuuseumid? Kas kunstimuuseumid peaksid ka hakkama koguma pintsleid, palette ja kunstnike isiklikke tarbeesemeid? Ons see ERMi identiteedikriis või siiski ei ole?
Ehk näen ma tonti vaimusilmas, aga tundub, et valminud uus hoone on justkui nööp, millele alles tuleb hakata pintsakut külge õmblema. Tuleb ju tõestada ja õigustada grandioosseid lahendusi. See, et rahaliselt teiste kultuuriasutuste arenguvõimaluste pidurdumise arvelt, on iseasi ning sõltub osalt ka rahastamispoliitikast ja prioriteetidest.
Samal teemal TPMis: Tõnis Lukas, «Eesti Rahva Muuseum Tartusse, ja kohe!», 29.2, Karin Bachmann, «Soojad toasussid ja roosa lambivari», 5.3, «Sammhaaval sihile», 19.3.