/nginx/o/2023/01/03/15060355t1h9b14.jpg)
Lõppenud 2022. aasta oli traagiline, aga tõi kaasa ka olulised muutused maailma mõtestamisel. Kõige enam on kõne all poliitiline muutus lääneriikide suhtumises Venemaasse. Lõpuks saadi aru, et riigis, millele pandi nii palju koostöölootusi, eriti energia alal, on pead tõstnud inimvaenulik fašism.
Kui Ida-Euroopa rahvad püstitasid paari aastakümne eest teesi, et Stalini kommunismi egiidi all läbi viidud kuriteod on võrdsed Hitleri korraldatud natsikuritegudega, siis võeti seda väikse ehmatuse järel läänes isegi kuulda. Nii sündis mõnigi vajalik rahvusvaheline dokument. Mööngem aga, et entusiasmi sel teemal Venemaaga tüli kiskuda läänes polnud.
Nüüd on tunnistatud, et Balti riike ja Poolat – kelle hinnanguid peeti tihti ajalootraumadest liiga läbiimbunuks – tulnuks Venemaa asjus rohkem kuulda võtta.
Meist oleks isekas ja isegi rumal praegu oma kunagist õigeolekut partneritele nina alla hõõruda. Hoopis tähtsam on keskenduda sellele, mis idanaabriga edasi saab ning mis on need olulised pöördepunktid, mida lääs peab oma suhtumises Venemaasse veel läbi tegema ja lõpuni mõtlema.
Kui NSV Liit lagunes, siis ei nõutud tema peamiselt järglasriigilt hinnangut kommunismi pärandile. Impeeriumi südariigi kokkuvarisemist püüti kõigi vahenditega vältida, ka meie iseseisvuse taastamisse suhtuti algul ettevaatlikult.
Hiljem sai Kreml justkui piiramatu patukustutuskirja, mis lubas verre uputada Tšetšeenia katse iseseisvuda, lasi arendada rahvusvabariikides röövmajandust, rikkuda kodanike õigusi ning tsiviliseeritud maailma demokraatiareegleid. Kui mõni rahvusvaheline foorum tegigi selle kohta resolutsioone, olid need jõuetud, mitte tegelikult täitmiseks mõeldud.
Moskoovia koloniaalimpeerium laguneb ja veel paljud rahvad ihkavad vabaks saada. Küsimus on selles, kui ränka hinda tuleb selle eest maksta, ja kui kaua.
Nüüd on toonase ettevaatamatuse mürgised viljad küpsed. Kõige muu kõrval saab selgeks, et Venemaa, vahepeal NSV Liit, oli ja on koloniaalimpeerium.
Tänases Postimehes on usutlus Poola politoloogi Andrzej Szeptyckiga, kes avab mõne Vene kolonialismi erijoone. Ta usub, et nii Tallinnas kui ka Varssavis seostavad inimesed kolonialismi peamiselt ülemeremaades korda saadetud vallutustega. Mis siis veel rääkida lääneeurooplastest, kes aduvad endal ajaloolist kolonialismisüüd, kuid ei märka Vene kolonialismi.
Ometi asuvad põhjatud gaasi- ja naftaväljad, mille varudega on Venemaa läänt šantažeerinud, enamasti just mittevenelaste ajaloolistel aladel. Need rahvad on olnud vallutatud, allutatud, ajupestud, kultuuriliselt maha surutud ja nüüd veel lisaks kahurilihana Ukraina vastu sõtta paisatud.
Vene kolonialismist on seni edukalt eemaldunud eestlased, lätlased ja leedulased ning praegu teevad seda ukrainlased – tohutute ohvrite hinnaga. Kesk-Aasia ja Kaukaasia rahvad, samuti valgevenelased ja moldovlased on kõigi raskuste kiuste samal teel.
Jõhker ja inimvaenulik Moskoovia koloniaalimpeerium laguneb ja veel paljud rahvad ihkavad vabaks saada. Küsimus on selles, kui ränka hinda tuleb selle eest maksta, ja kui kaua. Ja kui hästi lääs seda ajaloovektorit seekord mõistab.