TLÜ professor Rein Veidemann kirjutab, et uut rahvuslikku kokkulepet pole vaja, sest on olemas Ühiskondliku Leppe Sihtasutuse lepe, mis aga haugimäluga poliitikutel on meelest läinud.
Rein Veidemann: parem hilja kui mitte kunagi
2. veebruar 2009, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eelmise nädala ETV «Foorumi» saates kutsus Isamaa ja Res Publica Liidu peasekretär Margus Tsahkna üles sõlmima rahvuslikku kokkulepet, et võtta riigikogus vastu võimuliidus koostatav kriisipakett. Õhinal kinnitasid seesuguse kokkuleppe vajadust teisedki vestlussaates osalenud Reformierakonna, Roheliste ja Keskerakonna esindajad.
Kuulasin/vaatasin seda kõike ja taas pidin nõustuma arvamusega, et keskmist poliitikut iseloomustab haugimälu, mis laseb tal unustada reaalsusega sobimatud valimislubadused, kuskil juba läbiarutatu või tehtu ning haarata initsiatiiv kas või jalgratta leiutamise ja populismi hinnaga, hõivamaks paremat stardipositsiooni valimisteks.
Mahasalatud lepe
Oleks keegi kordagi meenutanud ühiskondlikku lepet, mille memorandumi allakirjutamisest enam kui 30 kodanikuühenduse, organisatsiooni, sh avalik-õiguslike ülikoolide poolt möödub 20. veebruaril kuus aastat. 2003. aastal korraldas ühiskondliku leppe protsessi juhtimiseks asutatud ja president Arnold Rüütli patroneeritud Ühiskondliku Leppe Sihtasutus mõttetalguid Eesti eri paigus. Koos käisid eri valdkondade parimad eksperdid Eestis.
Selle kõige tulemusena sündis kogu Eesti ühiskonna audit ja edasise tegevuse ideedepakett «Taasloov Eesti 2003–2015. Lähtealused» – nn roheline raamat, mis peaks tänini olema saadaval kõigis raamatukogudes ning mis jagati välja ka riigikogu liikmetele.
Kuigi see dokument kujunes kiire majanduskasvu taustal, manifesteerib see paradigmamuutust, mille vajadust, tagamaks Eesti ühiskonna jätkusuutlikkust, tajuti juba kuue aasta eest – seejuures konsensuslikult väga laialdasel alusel. Oodatav mõtteviisi muutus seisnes selles, et Eesti ei saa jätkata üksnes esindusdemokraatia vahenditega, kus kogu ühiskonda puudutavad otsused tehakse valitsuskoalitsiooni ja opositsiooni vahelises pingeväljas.
Uuele tasandile jõudmiseks – nagu «rohelise raamatu» sissejuhatuses kõlab – «arendatakse välja kogu ühiskonda hõlmavad äri- ja kodanikuühendusi ühendavad arengu- ja koostöövõrgustikud ning luuakse neid siduvad ja koordineerivad lülid».
Võimatu on siin üksikasjalikult edasi anda kogu kõnesoleva dokumendi sisu. Viitan vaid peatükkide pealkirjadele, mis kõnelevad iseenda eest: sotsiaalmajanduslik keskkond, haridus, teadus ja arendustegevus, kultuur, majanduskeskkond, maaelu, looduskeskkond, riigi ja kodanikuühiskonna sidusus. Iga peatüki taga olid nii eksperdikogud kui ka seda valdkonda vahetult esindavad kodanikuühendused. Iga peatükk lõpeb ühiskondlikku leppesse tehtavate ettepanekute loendiga.
Võtkem kas või praegu aktuaalseim, majandusvaldkond. Leppe protsessi panustajad tõdesid, et seni valitsenud, riigi rolli kitsendav käsitlus viib majanduses selleni, et dialoog Eesti majanduse tuleviku üle kandub paratamatult vaid eelarve jagamisele. See oli prohvetlik tõdemus, sest nüüd on nii läinudki: kõigepealt vale eelarveprognoos, seejärel eelarve lappimine ja seejärel radikaalsed kärped vältimaks kollapsit.
Juba kuus aastat tagasi oleks tulnud kokku leppida riigi aktiivses koostöös era- ja kolmanda sektoriga, et tagada majanduse jätkusuutlikkus innovatsiooni ja konkurentsivõimelisuse kaudu: haridus-koolitus, infrastruktuuride arendamine, uuringud, võtmeotsused Euroopa Liidu tugifondide kasutamisel. Selle tarvis esitati dokumendis hulk ettepanekuid ühiskondliku leppe sõlmimiseks, mis puudutasid maksusüsteemi, halduskulude kokkuhoidu, tööjõu välja- ja ümberõpet, tehnilisi infrastruktuure, ekspordi suurendamist, innovatsiooni, tööturupoliitikat.
Erakondade egoism
20. oktoobril 2003. aastal kirjutati alla esimene ühiskondlik lepe, mille lõppeesmärgiks seati tagada «Eesti inimeste – sõltumata nende rahvusest, usust, soost, keelest, päritolust, varalisest ja sotsiaalsest seisundist – elatustaseme vähemalt kahekordne tõus aastaks 2015, mis peab toimuma koos sotsiaalse ja regionaalse ebavõrdsuse olulise vähenemisega». 2004. aasta aruanne näitab, et ühiskondliku leppe osalisi oli selleks ajaks juba 55, sh näiteks Eesti Suurettevõtjate Assotsiatsioon, Tööandjate Keskliit ja Eesti Ametiühingute Keskliit – organisatsioonid, kelle sõna maksab majandus- ja sotsiaalpoliitikas praegugi.
Paraku ignoreerisid ühiskondliku leppe protsessi kaks suurt: Reformi- ja Keskerakond (teised erakonnad liitusid protsessiga). Esimene tegi seda põhjusel, et on orienteeritud üksnes eliidile. Keskerakond leidis selle olevat aga juba läbitud etapi, sest ühiskondliku leppe mõte toodi esile juba Rahvarinde päevil. Peavoolumeedia ümbritses kogu protsessi umbusu või vaikimisega. Rüütel polnud tema meelest õige mees rahvast ühendama. Suurettevõtjast Aadu Luukasest, kes isiklike annetustega toetas protsessi ja juhatas Ühiskondliku Leppe Sihtasutuse nõukogu, maaliti pilt kui idealistist veidrikust.
Kuigi kommunikatsioonikonsultant Aune Past tõdes ühiskondliku leppe olevat Eesti kõige olulisema osalusdemokraatia kasvulava, kus leitakse Eesti arengu prioriteedid, näitas 2007. aasta kevadel kommunikatsioonibüroo Powerhouse tehtud ühiskondliku leppe audit, et sel leppel pole erilist mõjujõudu, sest Eesti esindusdemokraatia ei arvesta osalusdemokraatiaga.
Kuidas edasi?
Kuni piirdutakse kitsalt majanduspoliitiliste kokkulepetega, jääb koosmeel Eesti tuleviku põhiküsimustes saavutamata. Iirimaal tehtud rahvuslikud kokkulepped, millest Eestiski leppe ideestikku kujundades inspiratsiooni ammutati, on olnud pikaajalised. Eestis algatas president Arnold Rüütel ühiskondliku leppe protsessi ajal, kui Euroopa Liit oli asunud ellu viima Lissaboni strateegiat, mille üks alusteese oli sotsiaalse partnerluse idee.
Eesti poliitiline establishment leidis aga, et kiire majanduskasvu tingimustes kokkuleppeid otsida pole vaja ja kogu mõttelaadi peeti kui mitte ohtlikuks, siis vähemalt veidraks. Jutt võimalikust kriisiolukorrast oleks sel ajal tähendanud vaata et riigireetmist. Tunnistades majanduse arengu tsüklilist iseloomu ja ette nähes paratamatult tekkivaid kriisiperioode, püüti ühiskondliku leppe protsessi käivitades jõuda aga just sotsiaal-majanduslikule kokkuleppele selge rõhuga selle sotsiaalsele poolele.
Nüüd kostabki hääli, et olukorras, kus pangad on kaotanud usalduse ja parteihuvide lõa otsas rippuvate valitsuste käed jäävad lühikeseks, ongi ainsaks väljapääsuks sotsiaalsete kokkulepete võrgustikud. Niisiis tuleks valitsusel ja riigikogul «roheline raamat» taas lauale tõsta ning kaasata aktiivselt Ühiskondliku Leppe Sihtasutuse järglast, Eesti Koostöö Kogu ja teisi kodanikeühendusi ühendavaid liite mitte ainult kriisipaketi väljatöötamisse, vaid kogu Eesti tuleviku kindlustamisse.
Tuleks aru saada, et erakonnad on grupihuvide kandjad. Kogu ühiskonda mobiliseerida saab vaid erahuvidest kõrgemal seisva ühishuvi nimel ning seda väljendavate sotsiaalsete koostöövõrgustike kaudu.