JUHTKIRI ⟩ Nursipalu harjutusala küsimuse lahendus määrab Eesti tulevikku

Päeva karikatuur. FOTO: Urmas Nemvalts Foto: Urmas Nemvalts

• Riik peab olema kodusid kompenseerides inimlik ja õiglane
• Nursipalust võib saada pretsedent tuleviku jaoks

Nursipalu harjutusala laiendamise plaan peab leidma tasakaalupunkti sõjaväe ja harjutusala territooriumil elavate inimeste vahel.

​Riik kavatseb laiendada​ Nursipalu sõjaväelist harjutusala neljakordselt. Ukraina sõja valguses on arusaadav, et Eesti sõjavägi peab saama võimalusi harjutada potentsiaalsete uute relvadega ja selleks võib vaja minna suuremat territooriumi kui seni. Peaminister Kaja Kallas on küll öelnud, et Ukraina võitleb praegu ka Eesti vabaduse eest, kuid meie sõjavägi peab olema ka ise valmis 21. sajandil sõda pidama. Võimaliku pooltargumendina võib lisada, et ka Nõukogude ajal oli Nursipalus sõjaväebaas – elu sõjaväe kõrval ei tohiks tulla kohalikele suure üllatusena. Aeg on aga siiski edasi läinud.

Ei saa mööda vaadata asjaolust, et Nursipalu harjutusala laiendamise kava häirib tugevalt Eesti põhiseaduslikke ja traditsioonilisi põhimõtteid. Esmalt on ikkagi oma kodu ja selle omamine see, mis on traditsiooniliselt kuulunud Eesti komberuumi. Oma kodu pole üksnes rahaliselt mõõdetav, sellega käivad kaasas põlvkondadega üles ehitatud pärand ja emotsioonid. Seda peetagu silmas ka kodude kaotust kompenseerides.

Lisaks ütleb ka põhiseadus, et «kodu on puutumatu». Sama käib omandi kohta. Siin tulevadki mängu suured küsimärgid, sest kodu ja omandit saab ära võtta üksnes selle omaniku nõusolekul, mitte teerullimeetodil.

Paraku näib, et riik on teerulliga sõitma hakanud. Nii hoiatas eilses Postimehes kodanikuaktivist Ivar Porn seltsingust «Loodus, inimene ja sõjavägi», et riik võib tegutseda Nursipalu harjutusala küsimuses jõupositsioonilt. «Riik ei suhtle kodumajapidamise võõrandamise küsimuses riigikaitsesse teistest rohkem panustavate inimestega empaatiliselt ja viisakalt. Ta käib omanikega kauplemas,» ütleb Porn, viidates oma kogemusele Soodla harjutusväljakuga seoses. 

Nii võimegi kahjuks näha teatud mustri kordumist: välismaal edukalt oma sõnumeid edastav Eesti riik ei suuda sama teha kodus.

Talle sekundeeris eile ERRi portaalis samast seltsingust Katrin Kull, kelle sõnul pole niivõrd oluline, mida riik teeb, vaid kuidas ta seda teeb, ning kaitseministeerium ei suuda inimestega dialoogi pidada.

Nii võimegi kahjuks näha teatud mustri kordumist: välismaal edukalt oma sõnumeid edastav Eesti riik ei suuda sama teha kodus. Tuletagem meelde ka koroonaaja kommunikatsiooni, kus riik andis vastuolulisi teateid pandeemiaga võitlemise ja piirangute kohta. Nüüd kordub kommunikatsioonipuudulikkus Nursipalus. Riik aga peab talitama targalt.

Nursipalju harjutusväljaku juhtum ei tohi saada pretsedendiks, mis takistab Eesti arengut tulevikus. Seda mitmes mõttes. Ei saa lubada, et riik võõrandab teerullimeetodil 21 kodu. Edaspidi on siis väga keeruline üldse mingite tulevikuprojektidega kuhugi jõuda, kuna riigi käitumine on tekitanud kohalikes umbusu igasuguste plaanide suhtes, olgu see kavatsus arendada tuumajaama, tuuleparke või veel midagi. Eesti ei tohi muutuda muuseumiks.

Sestap tuleb ikka ja alati üle korrata, et riik eksisteerib selle inimeste jaoks, mitte vastupidi. Eesti inimesed on need, kelle maksudest peetakse ülal sõjaväge ja muid riigi institutsioone. Ja makse makstakse ikka eeldusel, et usaldus oma riigi vastu säilib.