Mairo Orav FOTO: Erakogu

Avastasin ennast ühel päeval mõtteid mõlgutamas asjaolu üle, et kogu meie elu Eestis käib juba lapsepõlvest ümber hirmu – ja seda hetkeni, kuniks silmad on viimast korda suletud. Kindlasti on hulk inimesi, kes väidavad, et nemad on hirmudest vabad. Kas ikka on?


Väga paljud meie otsused ja tegemised on alguse saanud lausest või mõttest «kui sa seda ei tee, siis…» ehk selge hirmutamise kaudu. Sõnastus ei ole alati sama, aga mõte sellest ei muutu. Eks me kõik oleme seda kõige rohkem kuulnud lapsepõlves, ja kasvades vanemaks, targemaks ja väärikamaks, kuuleme seda aina vähem.

Samas täidame selle tühimiku juba ise ja seda enda mõtetes. «Kui ma täna õigeks ajaks tööle ei jõua, võidakse mind lahti lasta» ehk kogu edasiviiv jõud meie elus on tegelikult hirm meie tegude tagajärgede ees. Neid näiteid võite endale hulganisti ette manada ja meelde tuletada, suur osa neist hakkab sõnadega «kui ma/sa ….».

Samuti ei leevenda meie hirmukasvatust ühiskondlikud suunamised. Miks peab täiskasvanut hirmutama: «Kui sa turvavööd ei kinnita, võid hukkuda», «Kui ületad kiirust, siis saad trahvi», «Kui hinnad tõusevad veel, siis enamik ei tule omadega välja»? Seda võib ju nimetada teadvustamiseks, kuid tegelikult on tegu inimeste hirmutamisega.

Eelnevale mõeldes jääb mulje, et me ei oska ilma hirmudeta elada ja ausalt öeldes tuleb hirm peale, et ka mu lapsed elavad tulevikus samas hirmurattas edasi, kartes oma tuleviku, vanemate, laste ja paljude muude asjade pärast. Muidugi ei saa me hirmu ühiskonnast täiesti välja juurida, eks hirm ole vahel ka kainestavaks asjaoluks, samas on suur hulk asjaolusid ja arvamusi, millega saaksime ühiskonnas ja oma elus seda tunnet vähendada.

Arvatavasti on praeguseks sündinud ja vähemalt koolis käivale põlvkonnale ise hirmurongist maha astumine juba võimatu. Me võime ju hirme maha suruda, kuid vaevalt me suudame neist enam vabaneda, samas võime nende osa vähendada.

Mida võiksime ja saaksime teha? Me võiksime anda endale lubaduse, et kasvatame oma lapsed üles võimalikult hirmudevabas keskkonnas. Isegi täiesti süütud ütlemised – isegi hommikune lause lasteaias: «Vaheta nüüd riided ära, muidu ma jään tööle hiljaks.» – võivad kasvavast lapsest teha hirmude küüsis oleva järeltulija. Kui meie laste teod ei ole enam ajendatud hirmust, vaid õiglustundest ja õigetest ühiskondlikest väärtustest, siis ei ole ju tulevikus vaja enam hoiatavaid (hirmutavaid) kampaaniaid.

Hirm meie elus on nagu hea tasuvusega pensionisammas, nimetagem seda neljandaks pensionisambaks: mida varem hakata sinna investeerima, seda suurema koguse suudad sa lõpuks kokku koguda ja intressid on oi-oi kui suured. Seega püüdkem vältida sellesse sambasse investeerimist.