Venemaa invasioon Ukrainasse asetas Keskerakonna ja EKRE keerulisse olukorda, pannes kahtluse alla mõlema partei aastatega usinasti sepitsetud maailmavaatelised tuumiknarratiivid. Mõlema erakonna nõrgenev positsioon ja ebakindlus pole probleemiks mitte ainult neile endile, vaid Eesti demokraatia tervisele laiemalt.
Enesestmõistetavalt ei saa Keskerakonda pidada putinlikuks, kuid peame meenutama, millised on olnud partei olulisemad sõnumid viimase 20 aasta jooksul. Oma venekeelsele valijale (ja ka eestikeelses meediaruumis) on ikka räägitud seda, et Venemaaga peaks püüdma paremini läbi saada, ning see, et suhted on nõnda halvad, on peamiselt paremerakondade (Reformierakond ja Isamaa) süü. Lisaks sellele pole «Krõm naš» hüüdmises, Putini imetlemises ja samal ajal Keskerakonna pooldamises vähemalt partei enda sees seni ületamatut vastuolu nähtud. Meile on püütud selgitada, et vene valija meelsus ongi teistsugune – seda tuleb tolereerida ja sellega arvestada. Kõik see on aga nüüdseks muidugi täiesti pea peale pööratud: Keskerakond viskab oma ridadest välja Putini-meelseid liikmeid ja erakonna ametlikest avaldustest ei kõla küll ühtegi Kremlit mõistvat nooti, pigem ollakse selles küsimuses paavstim kui paavst (Reformierakond) ise.
