JUHTKIRI ⟩ Euroopa peab tundma häbi või hakkama tegutsema

Urmas Nemvalts joonistab Foto: Urmas Nemvalts

• Mariupoli kaitsmine viimase meheni peaks olema lõplik tõehetk
• Ukraina relvaabist räägitakse igal nädalal
• Meie ülesanne on silmakirjalikkusele tähelepanu juhtida

Kremli ultimaatum Mariupoli kaitsjatele alla anda sai täis pühapäeva hommikul kell kuus. Kuigi kaitsjad on väga raskes olukorras, jätkavad nad võitlust ülekaaluka agressori vastu. Samal ajal on mõned Euroopa pealinnad siiani valmis leppima, et Putin saab oma tahtmise.

Kuigi Mariupoli vallutamine oleks Kremlile esimene võit ligi kaks kuud kestnud täiemahulises sõjas, ei tõota see Putinile midagi head. Ukraina president Volodomõr Zelenskõi ütles intervjuus uudisteportaalile Ukrajinska Pravda, et kui Vene väed hävitavad Mariupoli kaitsjad, tähendab see lõppu rahuläbirääkimistele, sest Ukraina ei räägi läbi oma maa ja rahva üle. Kuid sõjalise jõuga ei suuda Venemaa Ukrainat allutada.

Mariupoli kaitsmine viimase meheni peaks olema lõplik tõehetk ka kõige venesõbralikumatele Euroopa valitsustele, et lootust Venemaa tingimustel rahu sõlmimiseks ei ole. Itaalia president Mario Draghi ütleski eile, et on muutnud oma suhtumist sõja lõpetamisse: selleks ei ole mõtet pidada läbirääkimisi Putiniga, vaid Ukrainat tuleb jõuliselt relvastada.

Kuigi Ukraina relvaabist räägitakse iga nädal, ja abi ka antakse, on hästi teada ka argus ja möödarääkimised riikide vahel, kui relvi algul lubati ja seejärel lubadusi tagasi võeti. Eelmise nädala häbiväärne juhtum puudutab Saksamaa tankiabi, mis sisuliselt seisab liidukantsler Olaf Scholzi vassimise ja venitamise taga.

Kuigi Saksamaa tegi kohe Ukraina ründamise järel otsuse suurendada oma kaitse-eelarvet, on see siiski vaid sümboolne samm. Samal ajal pole näha tõsist soovi leida isegi osalist alternatiivi Vene gaasile, rääkimata vähegi tõsisemast relvaabist Ukrainale.

Prantsusmaa ei ole sugugi parem. President Emmanuel Macron on pidanud intensiivseid, kuid tulutuid kõnelusi Putiniga, et lõpetada sõda. Ainsa nähtava tulemusena on ta omaks võtnud Moskva narratiivi, et Venemaa genotsiid Ukrainas pole võimalik, sest tegu on vennasrahvastega. Samas on Prantsusmaa kui Euroopa sõjaliselt võimsaim riik toetanud Ukrainat relvadega vaid 100 miljoni euro mahus, mis on kaks ja pool korda vähem, kui on andnud Eesti.

Mariupoli kaitsmine viimase meheni peaks olema lõplik tõehetk ka kõige venesõbralikumatele Euroopa valitsustele, et lootust Venemaa tingimustel rahu sõlmimiseks ei ole.

Loomulikult on ukrainlased Euroopa suurriikide impotentsusest nörritatud. Euroopal on küll ilusad põhimõtted ja kõlavad sõnad, aga kui on vaja tegutseda, siis mitte üksnes ei kardeta müstilist eskalatsiooni, vaid isegi väikest majanduslikku tagasilööki.

Olgem ausad, Lääne-Euroopa oleks valmis leppima, et Venemaa kehtestab oma mõjusfääri. Kui poleks vaid ees seda Ukrainat, kes oma põikpäise vabadusihaga rikub heaoluühiskonna roosamannalist silmakirjalikkust.

Meie ülesanne on sellele silmakirjalikkusele tähelepanu juhtida – avalike sõnavõttudega, meeleavaldustega saatkondade ees, diplomaatilistes kanalites ja tipp-poliitikute kohtumistel. Euroopa peab tundma häbi või hakkama tegutsema.