JUHTKIRI ⟩ Kas Xi toetab Putinit? (5)

Postimees
Copy
Päeva karikatuur 17.03.2022
Päeva karikatuur 17.03.2022 Foto: Urmas Nemvalts
  • Hiina ei taha tunda saada Venemaale kehtestatud sanktsioonide mõju
  • Pekingist vaadates on kõik edasised stsenaariumid Ukrainas Venemaale halvad
  • Hiinlased on juba alustanud Venemaa riigiettevõtete kokkuostmist

Hiina mõtleb enne kaks korda järele, kui hakkab sõja kaotajale püsse ja laskemoona jagama. Seda enam, kui on selge, et nendega ei osata teha muud kui leivasabas virelevaid ukrainlasi maha lasta. Sellist Vene Blitzkrieg’i Peking ette ei kujutanud. Sest välja tuli Blitzbizdets, nagu märkis Julia Latõnina.

Kui nädal enne Venemaa täiemõõdulist kallaletungi Ukrainale hoiatas USA Vaikse ookeani õhujõudude ülem, et Hiina võib olukorda ära kasutada oma eesmärkide saavutamiseks Taiwanil või Lõuna-Hiina meres, siis nüüd paistab, et see päris nii ei ole.

Ja kui sõja alguses eeldati, et Hiina on Venemaa selja taga, siis näeme päev päeva järel märke, kuidas Hiina end Moskva tegudest distantseerib. «Hiina ja Venemaa on strateegilised partnerid, kuid mitte liitlased,» andis Peking märku, niipea kui Blitzkrieg sohu vajus.

Veel selgem signaal tuli sel nädalal, kui Hiina Kesktelevisioon avalikustas välisminister Wang Yi telefonikõne Hispaania ametikaaslasega. Wang ütles, et Hiina ei taha tunda saada Venemaale kehtestatud sanktsioonide mõju, andes mõista, et kitsikusse jäänud Venemaa ei pruugi abi saada.

Tõsi, Hiina pole Venemaa agressiooni hukka mõistnud. Peking ei nimetata toimuvat sõjaks ning paneb süü USA ja NATO peale.

Kui aga Hiina näeb, kuidas Taiwan Ukrainale jõuliselt toetust avaldab, siis tõtatakse kinnitama, et Taiwani ja Ukrainat ei saa kuidagi võrrelda. Taiwan on Pekingi vaates Hiina lahutamatu osa, aga Ukraina on riik.

Kui Venemaal pole enam jõudu olla Hiina liitlane või partner, siis tahab Peking lõpuks osaleda Venemaa majanduslikus ümberjagamises.

Pole kahtlust, et meie liitlased ja eriti USA on algusest peale tajunud Hiina võtmerolli Vene-Ukraina sõja taustal. Lootust Hiina mittesekkumisele kinnitab ettevaatlik joon, mida Peking on varem ajaloos Moskva ja Washingtoni konfliktide puhul hoidnud.

Tõsi, me nägime veebruaris väga selgelt Vene-Hiina suurt lähenemist, kui kahe riigi juhid Pekingi olümpial kohtusid. Kuid sellest ajast saadik on maailm põhjalikult muutunud ja seda Kremli juhtkonnale täiesti katastroofilises suunas.

Ka Pekingist vaadates on kõik edasised stsenaariumid Ukrainas Venemaale halvad. Mõneti võib nüüdne olukord meenutada isegi Nõukogude Liidu kokkuvarisemist, mida «vennaliku» kompartei seltsimehed Pekingis õudusega pealt vaatasid.

Mida need käpardid jälle tegid, võivad Hiina seltsimehed nüüd kiruda. Siiski pole meil põhjust kahelda, et Hiina juhtidel on tagataskus plaan B. Tegelikult on nad juba alustanud Venemaa riigiettevõtete kokkuostmist. Venemaa allakäigu korral saab Hiina teha Venemaaga sama, mida Venemaa tegi Valgevenega – üle võtta.

Kui Venemaal pole enam jõudu olla Hiina liitlane või partner, siis tahab Peking lõpuks osaleda Venemaa majanduslikus ümberjagamises. Ja kui ta kaotajale püssi ulatab, siis ilmselt selleks, et too end turvaliselt maha laseks.

Kahtlemata on USA-l praegu põhjust Hiinat väga jälgida ja hoida suhtluskanalid lahti. Mida aga kindlasti tegema ei peaks, on tagasilangus Nixoni-Kissingeri omaaegse Hiina-lembuse juurde.

Oht, mida kõrgtehnoloogiline Hiina autoritarism endast maailmale kujutab, on hoopis teistsugune kui praegune Vene-oht.

Kommentaarid (5)
Copy
Tagasi üles