Argo Ideon: Eestis elades peaks oskama vähemalt kolme keelt

Argo Ideon Foto: Toomas Huik

Postimees avaldas koostööprojekti «Vaadates teise pilguga» osana kaks videolõiku teemal «Kuivõrd oluline on teada tänapäeva Eestis eesti ja vene keelt?» - üks on filmitud eestikeelses ja teine venekeelses koolis. Projekti raames hindavad videolõike ja avaldavad oma arvamust kaks ajakirjanikku – üks Postimehest, teine Den za Dnjomist. Alljärgnev on Postimehe ajakirjaniku Argo Ideoni kommentaar.

Õpilaste videolõike vaadates teeb heameelt, et põhiliselt saavad nii meie eesti kui vene noored aru keeleoskuse vajalikkusest ja tähtsusest. Kuidas oskusega tegelikult lugu on, see on juba keerulisem teema.

Elada Eestis eesti keelt oskamata? See on võib-olla ka võimalik, kuid ahendab oluliselt inimese väljavaateid ja tegutsemisvabadust. On selge, et Eestis on kohaliku riigikeele oskuseta karjääritegemine ja edukas tööelu mõeldav vaid väga piiratud valdkondades. Tippude hulka pürgimiseks läheb eesti keele oskust igal juhul vaja.

Võimalik, et meil leidub ka teatud hulk vene noori, kes teadlikult seovad oma tulevikku edasiõppimisega Moskva või Peterburi kõrgkoolides, ning on valmis seejärel ka edaspidist elu pigem korraldama Venemaal. Sel juhul on eesti keele vastu huvi puudumine arusaadavam – kuigi samas leidub ka Moskvas entusiastlikult eesti keelt õppivaid tudengeid, millest ajakirjanduses on korduvalt juttu olnud.

Kui aga koolinoored räägivad, et nad saavad Eestis hakkama ka üksnes vene keelega, ning eesti keelt on praktikas võimalik kasutada harva, siis see tähendab sisuliselt enda piiramist teatud raamidega. Samas keegi ei suru neid raame rangelt peale. Kui noor ise on huvitatud oma suhtlus- ja tegutsemiskeskkonna laiendamisest, ei peaks ta erilisi takistusi kohtama. Alustada saab kasvõi eestikeelse ajakirjanduse lugemisest või eestikeelsete uudistesaadete vaatamisest teles.

Küsimus, kas Eestis oleks kõigil vaja ka vene keelt osata, on veelgi mitmetahulisem. Kindlasti on vene keele oskusest eestlastele (ning ükskõik mis rahvusest inimestele) palju kasu.
Nõukogude aja lõpul kasvanud ja koolis käinud eestlastele tundus vene keel toona liiga pealesurutud ja seostus otseselt nõukogude korraga. Mina pean tunnistama, et koolis sain selgeks küll mõne Lermontovi ja Puškini luuletuse, aga mitte vene keeles rääkimist ja kirjutamist. Tegelik vene keele oskus saabus armeeteenistuses, kui lihtsalt ei olnud muud võimalust. Sõjaväest tulles oli mul juba lihtsam mõelda vene kui eesti keeles.

Eesti iseseisvuse taastamisega langes eestlaste jaoks ära peamine põhjus vene keele vastu sallimatust tunda. Võimalik, et kõik ei ole sellest päriselt üle saanud, aga enamiku jaoks peaks need tunded olema minevik. Täna on vene keel suure naaberriigi keel ning paljude kaaskodanike emakeel siin Eestis. Selle oskust peaks käsitlema võimalusena olla tööelus läbilöögivõimelisem võrreldes nendega, kes vene keelt ei valda.

Ise võin öelda, et vene keele oskus ei ole mulle kunagi elus kahjuks tulnud. Eriti ajakirjanikuna töötades on vene keele valdamiseta keeruline hakkama saada. See tähendaks, et teatud hulga Eesti elanikega on suhtlus võimatu. Ning ka seda, et ei saa jälgida vene keeleruumis – nii siinses kui ülevenemaalises – toimuvaid arutlusi ja protsesse. Need debatid on mitte üksnes põnevad ja tihti nauditavalt intellektuaalsed, vaid aitavad ka reaalselt kõrvutada meie elu Venemaa omaga – ükskõik, kas see võrdlus on parajasti Eesti kasuks või teinekord ka kahjuks.

Läti rahvahääletus näitas, et vene keelt teise riigikeelena seal ei tule, ning ka Eestis oleks seda oodata ebarealistlik. Samas on Eestis hulgaliselt venekeelset infot pakkumas nii riik kui erasektor ning see tuleneb lihtsalt praktilistest põhjustest. Nii väikeses riigis kui Eesti tuleb üldse olla keeleõppimises märksa usinam kui see suurriikide kodanikel tavaks.

Ma usun, et Eestis on täisväärtuslikuks elust osavõtuks tarvis osata minimaalselt kolme keelt: nende seas kindlasti eesti ja inglise keelt. Vene keele oskuse paigutaksin loetelus kolmandaks, kuigi kindlasti on Eestis ka neid noori, kelle pilk on enam Lääne-Euroopas ja nad valiksid pigem saksa või hispaania keele õppimise.