Ilmar Raag: kannatuse jäävuse seadus?

Ilmar Raag
, esseist
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Corbis / Scanpix

Kuidas me Eestist räägime? Kuidas me saame Eestist rääkida? Hüpeldes ajalehtede ja        sotsiaalmeedia vahel, on mul tunne, et meie avalikus ruumis on kaks vastanduvat
Eesti-kirjeldust, mis kaugenevad teineteisest valguse kiirusel. Nende omavaheline        mõistmine tundub olevat keerulisem, kui peeretuste ja kükktantsu abil tulnukatele «Kalevipoja» ümberjutustamine. Kummatigi tahaks ma kahelda mõlemas diskursuses. See tähendab,     mitte faktides kahtlemist, vaid ridade vahele jäävas ideoloogias, kirjutab filmimees Ilmar Raag.

 

Valitsuse empaatiapuudus

Ühele poole jääb peamiselt Reformierakonna ja tema apostli Ansipi retoorika, mille põhitunnuseks kannatuse empaatiline mittetunnistamine. Viimastel nädalatel on sellise empaatiapuuduse kriitika seoses ACTA-diskussiooniga omandanud Eesti kohta üsna eepilised mõõtmed.

Olgu aga siinkohal üle korratud, et ma räägin retoorikast, mitte tegudest, sest Eesti valitsuse majandusotsused viimastel rasketel aastatel on isiklikult mulle olnud arusaadavad, sest kui raha ei ole, siis ei saa seda ka kulutada. Ja mõte laenamisest ilma konkreetsete tuludeta silmapiiril tekitab minus ainult vappekülma.

Samas olen alati hämmastunud, kui Ansip keeldub oma peamistes sõnavõttudes tunnistamast, et osa elanikkonnast elab kriisi läbi väga valuliselt. 2009. aasta Postimehe arvamusliidrite lõunal esines Ansip kõnega, kus ta oli harvaesinevalt enesekriitiline. Seal tunnistas ta, et Eesti seisab vastakuti väga reaalsete probleemidega.

Meenutades 2008. aasta eelarve tegemist, tunnistas ta: «Jah, praeguste teadmiste juures oleksid valitsuse otsused ilmselt olnud teistsugused. Palkade tõstmise võimalusi arutades oleksin ka mina pidanud olema pessimistlikum. Eksisin. Ilmselt mitte esimest ega ka viimast korda oma elus.» Kuid sealsamas sooritas ta savisaareliku retoorikavõtte ja näitas, kuidas kõik eksisid. Sealhulgas ka ajakirjandus. Sealt edasi on Ansipi kõik peamised esinemised sarnanenud põhilise mudeliga, kus iga raskuse tunnistamine on alati raamistatud seda kustutada püüdva õiendusega.

Sel nädalal (15.02.2012) riigikogu infotunnis pakkus peaminister ühe sarnase stiilinäite: «Kui võrrelda praegust suhtelise vaesuse taset Eestis teiste Euroopa Liidu liikmesriikidega, siis me näeme seda, et teistel on asi veel hullem ehk meie oleme seal paremas pooles. [---] Aga ma mitte mingil juhul ei ole nõus ütlema, et meil on olukord hea.»

See jutt oleks justkui tasakaalus, aga paraku reageerib avalik ruum pigem muule, mida peetakse Ansipi kuvandi pärisosaks. See on põikpäine retooriline optimism, mille näiteks on tema mullune ERRile antud peaministri-intervjuu: «Me oleme väga pikkade sammudega juba liikunud Põhjamaade poole. See võtab aega, aga ma väga loodan, et kui me nii jätkame, siis ükskord me sellele tasemele jõuame.»

Oluline on märgata, et tegemist ei ole siiski ainult peaministri isikliku retoorikaga. Sarnast lähenemist oli ka Urmas Paeti 19. jaanuaril ilmunud artiklis «Eesti headusest arvude keeles» (EPL 19.01). Artiklis näidatakse, kuidas Eesti asub erinevates rahvusvahelistes edetabelites suhteliselt headel positsioonidel, mis justkui tõestab, et kõik on reaalsete võimaluste piires väga hästi läinud.

Paet teeb artiklis siiski ühe kahetsusväärse metodoloogilise vea, et ta ei näita trende, sest paaris Eestile olulisemas edetabelis oleme me varasemaga võrreldes langenud. Sel viisil ei ole kõrge koht majandusvabaduse või demokraatia edetabelis eriti kõnekas, kui me samal ajal asume langeval nõlval.

Kas me saame selleks, kellena me ennast kirjeldame?

Sellise valitsusretoorika peamiseks probleemiks on empaatilisest dialoogist keeldumine, sest isegi kui faktid on neis kõnedes õiged, ei saada ühendust auditooriumi subjektiivselt tajutud probleemidega. Tõsi, sel retoorikal on ka vähemalt üks oma ratsionaalne õigustus, mis tugineb arusaamale, et meie riik ongi see, kuidas me sellest mõtleme.

Kui me hädaldame, on meie riik halb, ja kui me oskame igas olukorras ilusat näha, on ka riik hea. Riigi teenustel ei ole objektiivset kvaliteedikriteeriumi, nii nagu me tegelikult ei tea, milline peaks olema politseinike arv tänaval turvatunde tekkimiseks. See teooria on hea kuni hetkeni, mil kognitiivne dissonants poliitikute kõne ja neid reaalsusi teisiti tajuvate kodanike vahel rebeneb liiga suureks.

Sel hetkel sünnitab valuline subjektiivne kogemus liialdatud vastureaktsiooni, mis keeldub kuulamast ka seda, mis poliitiku jutus on ratsionaalset. Ja kui me mööname, et riik eksisteerib ainult meie vaimse kokkuleppena, siis on kodanike ettekujutuses kostev hädakisa tõeline riiklik probleem.

Kannatuse väljenduseks on iga ettekääne hea

Valitsusvastase retoorika tunnuseks on subjektiivse valu esmatähtsus, mis oma negatiivsuses üritab alati üle pakkuda valitsuse optimismi. See tuletab meelde Schopenhaueri nägemust kannatusest, kui inimeksistentsi universaalsest tingimusest. Saksa filosoofi järgi on inimese peamiseks seisundiks mingi puuduse tajumine, millest tuleneb ka valu ja rahulolematus. Tihti ei pruugi inimene ise aru saadagi, mis on rahulolematuse tegelik põhjus, ja nii sobib iga ettekääne häirekella löömiseks. Sisepinge või individuaalne rahuldamatus sublimeerub mureks maailma pärast.

Kui uskuda seda teooriat, siis on mure Eesti pärast vähemalt sama subjektiivne kui valitsuse kinnitus asjade kõige paremast kulgemisest. Nii või teisiti, kui lugeda mõningaid Õhtulehe või Delfi juhtkirju, sobrades samal ajal sotsiaalmeedias otsingusõnadega «allakäik» või «iseseisvuse reetmine», siis avaneb meile masendav pilt.

Olgu opositsionäärideks rahvuslased paremalt tiivalt või ebainimlikku kapitalismi ründavad vasakpoolsed, mõlemal juhul kraaksuvad kaarnad katastroofi juba laibalõhnalise Eesti kohal. Paremaks maitseks tuleb veel lisada konspiratsiooniteooriaid juutide, vabamüürlaste, KGB vandenõudest ja Eesti poliitilise eliidi loomupärasest reeturlikkusest.

Neid viimaseid tekste toetavaid inimesi on liiga vähe, et valimistel senist jõuvahekorda oluliselt muuta, aga piisavalt palju, et uskuda teatud elanikkonna meeleheite tõelisust. Samal ajal toimib aga selleski retoorikas teemade sobitamine vastavalt subjektiivsele valule.

Eestlaste väljaränne: kas kultuuriliselt programmeeritud või poliitiliselt sunnitud? Väljarände käsitlemisel avaldub nn kõlakambri efekt kommunikatsioonis, kus piisavat resonantsi tekitavat fakti võib põhjuste otsimisel paigutada suvalisse konteksti.

Üksteist tsiteerides ja mõtteid edasi-tagasi põrgatades moodustavad faktid enda ümber uue konteksti, rebides end lahti igasugusest varasemast teooriast. Nii on naiivne arvata, et eestlaste väljaränne on põhjustatud ainult Eesti elu katastroofilisest juhtimisest.

Võtame või võrdluseks Tartu Ülikooli Välis-Eesti uuringute keskuse väite, et 1914. aastaks oli Eesti kaotanud väljarändega 20 protsenti oma rahvastikust. (1)

Tookordse väljarände üheks oluliseks eelduseks oli rändepiirangute kaotamine Venemaal ning Eesti sulaste võimalus tõusta sotsiaalsel redelil, kui Venemaale minnes nad said peremehena endale maatüki.

Samas on see ju sama periood, millest räägitakse kui optimistlikust ärkamisajast. Analoogia põhjal ei tohiks praegune väljaränne tulla üllatusena, sest selle juured on vähemalt Nõukogude ajal lääne sugulastelt saadud pakkides ja Soome televisioonist nähtud reklaamides. Nii oli juba meie tolleaegses kultuuris teadmine, et välismaale läinud eestlased elavad tunduvalt rikkamalt. 1990. aastatel ei toimunud massilist väljarännet vaid seetõttu, et oli vaja viisasid, ning hiljem isegi viisade olemasolul ei olnud töölubade saamine lihtne.

Samal ajal aga tugevnes üheaegselt rahvusliku vaimuga meie kultuuris ka selle vastandväärtus, nii nagu ikka ühes kultuuris võib leida samaaegselt vastanduvaid teemasid. Seega tekkis koos meie vabanemisega tugevamalt kui Nõukogude ajal Eesti kui perifeeria teema. Selle lakmuspaberiks on meelelahutustööstus.

Maailma metropolide meelelahutustööstus on suhteliselt ignorantne välismaise meelelahutuse suhtes. Kui perifeeria popartistid esinevad ilma sunduseta võõrkeeles ja televisioonis jooksevad välismaailma normaliseerivad programmid, ei paista mujale minek ka kultuurilises mõttes kohutav. ELiga ühinemine aitas võtta viimased administratiivsed tõkked välismaale elama minekuks ja kõik järgnenu oli ju tegelikult ammu ühe vooluna meie kultuuriteadvuses programmeeritud.

Kannatus, rahul­olematus ja enese­viha kui universaalne nähtus

Analüüsides väljarände päevapoliitilist kirjeldust, näeme tüüpiliselt populistlikule poliitilisele retoorikale, et eelistatakse tekitada kunstlikult lähiajaloo totaliseerivaid põhjus-tagajärg seoseid, sest keerulisem analüüs ei sobi ärapanemiseks. Omal viisil toimub ka siin dialoogist loobumine ja järele jääb ainult vastase eemaldamise imperatiiv.

Kultuuriliselt süvendatakse aga samal ajal absoluutse lootusetuse diskursust, mis vohab eriti köögilaua ja sotsiaalmeedia vestlustes. Seal taandub kogu jutt Eestist erakordsele läbikukkumisele. Nii sünnivad väljendid «ah, see on ju Eesti poliitika», «tüüpiline Eesti korruptsioon» jne.

Soovimata seda ümber lükata, sest subjektiivseid hinnanguid ei olegi võimalik kehtetuks kuulutada, tegin vaid pealiskaudse ringreisi Google’i abil teistesse maadesse. Iiri ajaleht Independent kirjutab: «Meie poliitiline kultuur tuleneb ohtlikust iiri bipolaarsusest – ühelt poolt madal enesehinnang ja samaaegselt erakordne enesekindlus. [---] Aga ma tean, et ülehinnatud enesevihkamine on Iirimaal tavaline.» (2)

Sama päeva Guardianist leian joodikute piltidest koosneva kunstinäituse arvustuses lause: «Liialdus ei ole mitte alkoholis, vaid brittide enesejälestamises.» (3)

Seejärel on juttu brittide moraali haigusest.

Prantsusmaalt teatatakse, et nende maa on pessimismi maailmameister 2011. aastal. Ajalooteemaliste filmide käsitlemisel leian lause: «Veel üks film Prantsusmaa rollist holokaustis sisendab, et Prantsusmaa on enesevaatluse asemel valinud enesevihkamise tee.»

Sellel olevat aga sügavad juured, sest filosoof Paul Thibaud pakub, et ilma enesevihata ei oleks võimalik olnud ka 1789. aasta revolutsioon. Eneseviha olevat üks sealsete intellektuaalide tunnus, nii nagu juba Voltaire rõõmustas Prantsuse vägede kaotuse üle preislastele. Kas see annab vihje, et kui dialoog ei toimi, siis väljendub rahulolematus lõpuks ikkagi vägivallas?

Ükski eeltoodud mõttekildudest ei tõesta, et meil on hea, sest teistel on halvem veel, vaid pigem seda, et rahulolematus on omamoodi subjektiivselt paratamatu nähtus erinevates ühiskondades.

Ja selle tõestuseks ongi see, et hoolimata ühiskondade tegelikust heaolutasemest ei ole rahulolematus kunagi puudunud, sest kui vaid Eestis oleks erakordselt halb, siis on kõik Prantsusmaal või Inglismaal protestivad kodanikud vaid haletsusväärsed hellikud, ja kõik need, kes millegipärast ei ole soovinud viletsuse orust Afganistanist veel emigreeruda, on ilmselt vaimse arengupeetusega.

Rahulolematus on rohkem seotud lootuse kui reaalse olukorraga

Kui me mööname, et inimloomusega kaasa antud paratamatu rahulolematus eksisteeriva olukorraga ei ole niivõrd seotud ühiskonna objektiivsete näitajatega, kuivõrd hoopis subjektiivse tajuga, võib ometi küsida, milline faktor siis tegelikult kontrollib meeleolusid? Hüpoteesina usun, et selleks on lootus. Lootus, et kohe-kohe läheb paremaks.

Seepärast olid Eesti inimesed 1990. aastate viletsuses optimistlikumad. Seepärast teavad erinevate maade revolutsioonid, et pärast hirmsaid tapatalguid ja purustusi võivad inimesed ikka olla ebaratsionaalselt rahulolevad, samal ajal kui on stabiilseid ja kõrge elustandardiga riike, kus üks demonstratsioon ajab teist taga.

Modernismi kriis redux

Kuidas aga on meil lood lootusega? Jäädes retoorika tasandile, võib näha teatava üllatusega, et nii valitsuskoalitsioon kui tema kriitikud esinevad tegelikult sarnaselt lootuse platvormilt. See on usk paremasse tulevikku.

Valitsus väidab, et nende juhtimisel tõuseb Eesti õitsengule ja samal ajal kui eri tasandi vastalised väidavad, et kui valitsus eemaldada (radikaalsemate versioonis tuleb eemaldada ka vabamüürlased, kommunistid jne) ning kui juba hommepäev viia läbi inimeste meelemuutus suurema ratsionaalsuse või eetilise rahvusluse suunas, siis tuleb pidu ka meie õuele.

Niisugust mõtlemist loeb François Lyotard modernismi tunnuseks. See vastandub traditsionalismi nägemusele, kus kõik olevikus toimuv on vaid mineviku kuldaja kahvatu vari. Traditsionalismi kohaselt ei saa elu enam iial olla nii hea kui tol muistsel ajal, mil inimesed teadsid ussisõnu või istutasid lilli Pätsi-aegse ilusa kodutalu ette.

Lyotard’i kohaselt on juba kristlus modernne, sest jutlustab lunastuse võimalikusest kusagil tulevikus. Veidi hiljem tuli valgustuse nägemus tulevikust, kus õnn saabub siis, kui kõik inimesed õpivad ratsionaalselt mõtlema. Modernne on ka kommunism, mis samuti pidi kõiki inimesi tulevikus õnnelikuks tegema, ja seejärel andis oma lubaduse kapitalism, mille kohaselt võis igaüks tulevikus rikkaks saada.

Viimane selles reas on demokraatia, mille lubadused on murenenud pärast Iraagi ja Afganistani sõdu, mil on selgunud, et mitte kõik kultuurid ei taha kohe demokraatiat, ja samal ajal on vigase demokraatiaga Hiina ja Venemaa viimastest majanduskriisidest lihtsamalt läbi tulnud.

Ehkki kõik need ideoloogiad on ajaloos mitu korda juba pankrotti läinud ja teoreetilisel tasandil räägitakse postmodernismist, siis tegelikult elab modernism kohustusliku lootuse kujul edasi kõikide poliitikute valimiseelsetes lubadustes sõltumata nende erakondlikust värvist.

Modernismi kriisist tuleb aga rääkida juba mõnda aega jälle tõsisemalt, sest konflikt parema tulevikulubaduse ja empiiriliste andmete vahel näib muutuvat aina tõsisemaks eelkõige läänemaailmas.

Sõltumata sellest, kas põhjuseks tuuakse demograafia, maailmamajanduse teisenenud dünaamika, võlgu elatud valitsemisviis või piiranguteta kapitalism, teatud muudatused on juba tootmas tulevikku, mida ükski poliitika ei suuda muuta. Sellele vastukaaluks on optimismi sisendajate argumendiks jäänud peamiselt teoreetilised plaanid oma teadmistepõhise ühiskonna tööviljakuse tõstmiseks.

Näiteks Eestis ei ole 20–30 aasta perspektiivis võimalik sündimuskäitumisega kompenseerida 1990ndate sündimuse langusest tekkivat «demograafilist auku». (4)

Eurostati 50 aasta prognoosi kohaselt väheneb rahvaarv 13 protsenti ja eakate osakaal tõuseb 30 protsenti.

Mediaanvanus on siis 47 aastat. Seejuures on see prognoos tehtud arvestusega, et tööjõuturu survel toimub ka teatud sisseränne, mis muudab rahvuslikku kooslust. (5)

Kas meil on ratsionaalseid argumente uskuda, et me suudame seda tulevikku muuta? Kas meil on ratsionaalseid kogemusele toetuvaid argumente uskuda, et imeväel tõusva tööviljakusega kompenseerida inimressursi vähenemist ja säilitatakse heaoluriik?

Vaadates, kuidas kogu ­Euroopas on viimaste aastakümnete jooksul oldud võimetud midagi muutma, võib tulevikku vaadates ju pigem eeldada jätkuvaid kriise. Ei ole ju ometi juhus või hajameelne voluntarism, mis paneb mõtlema koolide sulgemisele või päästekomandode arvu vähendamisele. Need on pigem sundkäigud ja sama pildi üksikud detailid, mis ei jää lisata.

Chicago ülikooli professor Raghuram Rajan hoiatas, et lääne majanduse 20. sajandi tugevus ei suuda juba praegu rikka maailma töötajate ootusi täita. «Valitsused andsid 1960. aastatel, kui kasv oli väga suur, tonnide viisi lubadusi. Kogu tööstusmaailmas oli heaoluühiskond. Ja siis 1970. ja 1980. aastatel hakkas kasv aeglustuma,» ütles Rajan. «Mõned riigid, Suur­britannia ja USA, üritasid seda elustada piirangute tühistamisega ja said mõne aja hakkama, aga üldine kasv tööstusmaailmas on liiga aeglane võrreldes lubadustega, mida me oleme andnud.»

Ka Eestis on sama hoiatussõnumit järjepidevalt edastanud näiteks Hardo Pajula. Pärast 30 aastat kestnud majanduslikku deregulatsiooni võib teoreetiliselt ehk näha järgmist ressurssi rahvusliku tulu ühtlasema jaotamise vasakpoolses poliitikas, aga sedagi võimalust tajutakse pigem ajutise ventiilina. Pigem on läänemaailma analüütikud pessimismilembelised.

Viimasel Davosi foorumil tsiteeris maailma meedia ohtralt muu hulgas think-tank Eurasia Groupist Ian Bremmerit, kes oli mures demokraatia taandumise ja ebavõrdsuse pärast, mis on muutumas ülemaailmseks klassisõjaks. «Arenenud riigid on struktuurses kriisis. Globaalne majandus suunab poliitikat, samal ajal kui majandust ennast suunab geopoliitika. See kõik aga toimub globaalse liidri puudumise taustal.» (6)

Lääne allakäigu kirjeldamine läheks väga pikaks ja minagi valisin siin vaid mosaiigina mõned arvamuskillud, aga senise ilusa tuleviku ärajäämisega võib arvestada vähemalt kui ühe võimalusega tulevikustsenaariumidest. Huvitav on seejuures tõsiasi, et kriisis on tegelikult vaid üks suhteliselt hiljutine riigimudel.

Heaoluriik, kus inimesel tekkis võimalus enneolematul määral loota riigile, tekkis ju vaid napilt 150 aastat tagasi, ja juba oleme sellega arvestama hakanud kui loomuliku inimeksistentsi koostisosaga. Mis aga on 150 aastat inimkultuuri10 000 aasta kõrval?

Kui me vähegi usume, et heaoluriik on kriisis, sõltumata parem- või vasakpoolsest poliitikast, peame arvestama, et samaaegselt majanduse ja riigi kohandumisprotsessidega hakkab muutuma ka meie kultuur. Seda on ajaloos korduvalt juhtunud, sest ajalugu ei lõppenud ju ka siis, kui pärast barbarite vallutusi jäi Rooma Foorum kitsede karjamaaks.

Üks kultuur asendus teisega, noored armusid ja said lapsi, loodi uusi eeposeid, aga need muutused olid valulised, sest enamiku muutuste teine nimi on purunemine ja millegi vana lammutamine. Kas mureneb rahvusriigi senine ideoloogia ja asemele tuleb pragmaatilisem majanduskeskne tuumik, mis suretab nii mõndagi. Või püstitab rahvuslik eneseteadvus majandusele tõkkeid, mille järel laguneb unistus rikkusest. Mis veel võib valuliselt kaduda?

Tuletagem aga meelde, et kogu see kriisikirjeldus paigutub modernismi diskursusesse, samal ajal kui on olemas ka peamiselt loodusrahvastele omistatud tsükliline ajataju, mis ei eeldagi, et tulevik võiks olla ilusam. Seal ei ole paremaid ja halvemaid aegu. On vaid hetk, milles elame praegu. Nii nagu ka näiteks vanakreeka jumalate süsteem ei pakkunud tulevikku jäävat lunastust, vaid aastast aastasse korduvaid viljakuspidustusi.

Loobume ilusast tulevikust?

Ma tegelikult ei usu, et me suudame loobuda tulevikku suunatud lootusest, aga mingisuguseid kultuurilisi muudatusi tuleb igal juhul oodata. Üks neist on ilmselt kogukondliku mõtlemise tähtsuse tõus, sest kui ei suuda riik, siis on ajaloost samal viisil meenutada kogukondlikku vastastikust toetust.

Mõeldes probleemile, kus kannatused on meile loomuse poolt määratult igavesed, nii nagu ka lootus neid vältida, ma peaaegu tahaks loobuda Eesti ilusast tulevikust rääkimisest. See on ehk liiga radikaalne, ent kui keegi ütleb, et ta võib elu paremaks muuta, siis ta ilmselt eksitab ennast ja ka teisi. Igal juhul võite sel puhul nii valitsuspoliitikutele kui ka radikaalsetele valitsuskukutajatele näkku naerda.

Kõige lõpuks tasub alati oma elu ka paremaks muuta, aga sel puhul ei tasu arvata, et kusagil eespool lõpevad kannatused otsa. Samal ajal aga võib igaüks meist olla hoolivam oma ligimese suhtes, et kannatusi oleks kergem taluda. Nii võiks ka elu hoolimata igavesest maisest hädaorust siiski elamisväärne olla.
-----------------------------------------------------
1 Tiit Tammaru, Kaja Kumer-Haukanõmm, Kristi Anniste, «Diasporaa kujunemine», Tartu Ülikooli Välis-Eesti uuringute keskus

2 http://www.independent.ie/opinion/columnists/kevin-myers/kevin-myers-selfloathing-and-selfregard-have-made-us-what-we-are-2434718.html

3 http://www.guardian.co.uk/commentisfree/2011/sep/23/maciej-dakowicz-alcohol-cardiff

4 Anniki Tikerpuu, «Laste ja perede arengukava», sotsiaalministeerium

5 http://epp.eurostat.ec.europa.eu/cache/ITY_OFFPUB/KS-SF-11-023/EN/KS-SF-11-023-EN.PDF

6 http://eurasiagroup.net/pages/top-risks-2012#11


Sel nädalal pälvis Ilmar Raag mullu 8. jaanuaril Postimehe AKs ilmunud essee «Kultuuritust ei ole olemas» eest esimest korda välja antud Enn Soosaare eetilise esseistika aastaauhinna.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles