Sergei Ivanovi (1864–1910) maal «Ümberasujad» aastast 1886  FOTO: Venemaa riiklik muuseum «Zaraiski Kreml»

Samad ohud, mis varitsevad praeguseid migrante, kimbutasid ka eestlastest väljarändajaid 19. ja 20. sajandil, kirjutab etnoloog Aivar Jürgenson.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Hiljutised vägivallatsevad hordid Valgevene piiril ja 2015. aasta rändekriis räägivad selget keelt tõsiasjast, et Euroopa on väljarännu sihtpaigana atraktiivne. Kasvav hulk teiste maailmajagude elanikke loodab oma elujärge parandada Euroopas, kuhu sisenemiseks kasutatakse jõuliselt illegaalseid viise.

Peale tõeliste pagulaste üritavad Euroopasse sisse murda needki, keda kodumaal ei ohusta ei sõda ega jälitamine. Varjupaigapettustele julgustab tulijaid teadmine, et paljud Euroopa Liidu maad on ülimalt loiud lahkumisettekirjutuse saajaid tagasi saatma – õnne tasub proovida. Samas on illegaalset rännet planeeriv inimene kerge saak igat sorti inimkaubitsejatele ja manipulaatoritele. Nii on see ikka olnud. Ka siis, kui Euroopa polnud mitte sisserännu, vaid väljarännu piirkond.