Juhtkiri ⟩ Postimees Afganistanis

Jaanus Piirsalu ja Erik Prozes Afganistanis Foto: Erik Prozes

• Oma silm on kuningas
• Kümme päeva Afganistanis annab vahetu pildi
• Ajakirjaniku reportaaž on tummisem kui ametlik aruanne

Postimehe ajakirjanik Jaanus Piirsalu ja fotoreporter Erik Prozes olid kümme päeva Afganistanis, pakkudes lugejatele kõige mitmekesisemaid ülevaateid.

Oleme vahendanud sõnas ja pildis vaesust, virelevaid haiglaid, naiste ja laste trööstitut olukorda ning mehi, kes Talibani kontrollpunktides kaitseriivistamata automaatrelvadega korda peavad. Piirsalu oli kohaliku habemeajaja ja rätsepa klient ning leidis Kabulist «oma raamatukaupmehe».

Pole vaja selgitada, kui olulised on meie jaoks sellised kroonikad, kus reporter ise on oma loo esimene allikas ja kohapealsete allikate esmavahendaja. Just nõnda saame oma lugejaile maailmas toimuvat parimal moel edasi anda. Oleme seda varemgi teinud ja teeme ka edaspidi.

Piirsalu-Prozese reisipäevikust loetu ja nähtu on tummisem kui rahvusvaheliste agentuuride sõnumid, poliitikute jutuvada või ÜRO humanitaar­ülevaated.

Mis on peamised järeldused, mida saame selle, esimesel pilgul ikkagi väga lootusetuna paistva olukorra kohta teha?

Kui paljud afgaanid kinnitavad, et Talibani all on julgeolekuolukord majanduslikule kollapsile ja ligi tikkuvale näljale vaatamata paranenud, siis tuleb seda mõnetigi aktsepteerida. Sõltumata sellest, et enne Talibani võimuhaaramist oli peamine oht igapäevasele julgeolekule just Taliban ise.

Piirsalu-Prozese reisipäevikust loetu ja nähtu on tummisem kui rahvusvaheliste agentuuride sõnumid, poliitikute jutuvada või ÜRO humanitaarülevaated.

Talibanil pole kavas luua tänapäevast riiki ning neil puudub ettekujutus majanduse toimimisest. Nende mõte koondub sellele, kuidas ligi pääseda külmutatud varadele ja saada humanitaarabi. Sellega on võimalik humanitaarkatastroofi mingi aja jooksul leevendada, kuid see ei muuda süsteemi.

Isegi kui Talibani juhtkond adub vajadust muutuste järele, ei suuda nad seda oma komandöridele ja võitlejatele iialgi maha müüa, nagu selgitas Piirsalule anonüümseks jääda soovinud Kabuli ajakirjanik. Need ei saaks siis enam aru, mille eest nad võitlesid.

Lähiajal ei ohusta Talibani võimu miski ja süvenemas on kaks tendentsi. Läänelt abi saamiseks astutakse sümboolseid samme ja tehakse deklaratsioone, mille siiruses on põhjust algusest peale kahelda. ÜRO on saanud üle saja süüdistuse kohtuväliste tapmiste kohta Talibani võimuletuleku järel, mida aga islamiliikumine ise eitab.

Teiseks püüab tohutu hulk inimesi maksku mis maksab Afganistanist minema pääseda. Üks Talibani lubadusi on see, et inimesed saavad edaspidi riigist lahkuda, ja eelmisel pühapäeval alustati kuid kestnud vaheaja ja tõrgete järel selleks vajalike passide väljaandmist.

Vene diplomaadid nimetavad võimaliku migratsioonikriisi peapõhjuseks seda, et Washington külmutas 9,5 miljardi dollari väärtuses Afganistani keskpanga varasid. Hiina omakorda vetostas esmaspäeval ÜROs humanitaarabi erandi Afganistani sanktsioonidele, olles korraga vastu nii sanktsioonidele kui ka sellele erandile.

Humanitaarkatastroof Afganistanis mõjutab paratamatult ka meid. Lääs otsib vastuseid, mida olukorra parandamiseks teha. Postimehe reportaažide põhjal võime järeldada, et muutused eeldavad hariduse ja majanduse, aga ka näiteks hügieeni ja liikluskultuuri edenemist. See võtab toiduabi saatmisest võrreldamatult kauem aega. Talibani võimu all eriti.